Artiklid ja kõned
Õnnitlen nii keskfraktsiooni, meie koalitsioonipartnereid kui ka opositsiooni sel puhul, et Tallinna praegusel võimukoalitsioonil on täitunud esimene koostööaasta. See on olnud töörohke aeg ja Eestit tabanud raskest majanduskriisist hoolimata üsna edukas aasta – seda nii koalitsioonipartnerite kui kõigi tallinlaste jaoks. Et mitte jääda üldsõnaliseks, siis teeksin kokkuvõtte koalitsiooni esimesest aastast, tuginedes koalitsioonilepingus püstitatud eesmärkidele. Selle põhjal saame öelda, et
Ja nii edasi – seda loetelu võiks veel pikalt jätkata. Ja see loetelu edusammudest muutub veelgi pikemaks, sest olen kindel, et koalitsioonil saab olema pikk iga. |
|||
I would like to start by thanking the organizers, the City of Ancona and ALDE for offering me the opportunity to talk about our experiences in Baltic Sea Strategy, about our lessons in building up the macro regions and to demonstrate that we are committed to the successful development of the Baltic Sea Strategy. Estoniais the only country in the world that calls the Baltic Sea the “Western Sea”. For the Finns it is the “Eastern Sea”, for Swedes, Danes and Germans it is Ostsee; for Latvians, Lithuanians and Poles and for the rest of the world, it is known as the Baltic Sea. Speaking about the Baltic Sea Strategy I am pleased to note that it has taken only two years of the development of the Baltic Sea Strategy to reach the stage where we can discuss the practical implementation of the Strategy. European Strategy for the Baltic Sea region was accepted in October 2009, under the Sweden'sleadership of EU.The idea is to seek political solutions to problems that are too big for a single country or region, or too specific for the EU: the Baltic Sea hosts eight member states of the European Union. It is close to one third of the EU and so a developing macro-region of Europe. The Baltic Sea strategy has several objectives. Besides environmental issueswe are focusing a lot on economic issues. The main focus in this area is on cooperation of high-tech companies, establishing technological platforms and creating an international technological centre. It is just one of the many possibilities that the Baltic Sea Region Strategy offers. Allow me to remind that the four cornerstones of the Strategy are: - To enable a sustainable environment - To enhance the region’s prosperity - To increase accessibility and attractiveness - To ensure safety and security in the region. It is equally important that all the states in the region are included. They should be represented on municipal level. The contribution of regional and local levels is even more essential as it is these levels that the implementation of the Strategy mostly depends on. Therefore, I would like to stress, that it is very important to involve and engage the regions and local governments to the early planning process. We must have a common goal and bottom-up initiative is needed here. Just two weeks ago we had a First Annual Forum of the EU Strategy for the Baltic Sea Region in Tallinn. The EU Commissioner for Regional Policy Mr Johannes Hahn characterised the strategy with three NOs: NO further administration NO rules NO money. What was the message? It was - the Strategy is purely the will of the Baltic Sea countries and that we have to use our own potential. The EU Commission only mediates the information and does not propose any new rules. And does not create any new institutions for the implementation. It means NO further administration. How we can achieve our goals in this case? Putting our trust on current rules and institutions.The funding should come from the national and regional programmes, co-financed by Cohesion Policy and other national resources. I will continue with concentrating on practical topics and examples we have carried out so far and which are important from the point of view of Tallinn. The Baltic Sea Cities have established active regional institutions for our cooperation. The Union of Baltic Cities (UBC) and Baltic Metropolis (BaltMet) are examples of intensive cooperation. There have been three main networks:
First extensive experience of cooperation was The Baltic Palette, created in 1997. Partners: Helsinki, Stockholm, Riga Region, St Petersburg, Leningrad oblast, Tallinn and its surrounding Harju County. For Tallinn it was a significant step in the quality of international cooperation and an experience of being part of “a bigger picture”, also getting to know personnel in the planning field around the Baltic Sea, at the same time solving the city's own problems, bringing new aspects of governance into the focus. Second important network wasThe Baltic Sea Metropolises’ cooperation network, created in 2002, including eleven cities of the region, nine capitals (Berlin, Copenhagen, Helsinki, Oslo, Riga, Stockholm, Tallinn, Vilnius and Warsaw) and the regional metropolis St. Petersburg and Copenhagen’s partner city (within Öresund co-operation) Malmö. This network laid basis for Tallinn's further development towards an innovative and learning city. The main goal of the network was to promote innovativeness and competitiveness in the Baltic Sea Region by engaging cities as well as academic and business partners into close cooperation. Helsinki-Tallinn Euregio, a cross-border co-operation network that started its activities already in 1999 and was formally established as a non-profit association by its five members - City of Helsinki and Uusimaa Regional Council from Finland and City of Tallinn, Harju County Government and Union of Harju County Municipalities from Estonia - in 2003. It is a political discussion platform for the involved partners, initiator of cross-border contacts and networking and inter-mediator for cross-border cooperation. From the beginning of its activities, Euregio has focused on knowledge intensive and very up-to-date aims, sometimes even “collecting the weak signals”: for example the Strategy Framework for 2009-2013 sets out three priorities:
In the last strategy period there is basic difference in goal-setting: if earlier the word used was “co-operation”, in this priorities' statements “integration” and twin-city/twin-region is used. The long-perspective goal of Euregio is an integrated Helsinki-Tallinn region. Helsinki-Tallinn twin-city region, sometimes called TallHel or HelTal, is seen as the driver of integration due to proximity of the capitals. Therefore Helsinki-Tallinn Euregio has initiated a project to discuss the improvement needs of the transport network in the viewpoint of businesses as well as officials planning the municipal services used by the mobile inhabitants of the region. My suggestions/ideas for building up the macro region, for the cross-border co-opearation are:
Is added by a horizontal dimension: private actors – local governments – civil society organisations. Finally – Last but not least: Be open, share and learn – co-operation is between people, not the organisations. Joint values unite! WELCOME TO TALLINN, THE EUROPEAN CAPITAL OF CULTURE 2011! |
|||
Mulle tuli kiri tallinlaselt (nimi jäägu siin nimetamata), kelle seisukohad võiksid pakkuda huvi ka laiemale avalikkusele. Kindlasti vastan talle ka isiklikult, kuid siin toon selle kirja tervikuna. Lugupeetud Tallinna Linnavolikogu esimees hr Toomas Vitsut! Teatavasti läheb Eesti Vabariik 1. jaanuaril 2011 rahvusvääringult Eesti kroonilt üle Euroopa Liidu vääringule eurole. Teen volikogule ettepaneku tähistada seda suursündmust Euroopa Liidu lippude heiskamisega Tallinnas 1. jaanuaril 2011. Keskerakonna fraktsioon riigikogus võiks algatada samasuguse ettepanku ka üleriigiliselt: et 2011. aasta 1. jaanuari hommikul ei heisataks Pika Hermanni torni mitte Eesti sinimustvalget, vaid Euroopa Liidu sinine tähelipp. Riigikogu võiks üldse kaaluda, kas mitte olla esimene tubli riik Euroopa Liidus, kes oma senise rahvusriigilipu ametlikult vahetab Euroopa Liidu lipu kui Eesti Vabariigi liikmesriigi riigilipu vastu. Kindlasti leiab see algatus muudes liikmesriikides järgimist! Sinimustvalge trikoloor võiks rahvuslipuna alles jääda, selle all võiksid meie sportlased võistelda olümpiamängudel jne. Muidugi tuleks uus kuldtähine riigilipp hommikuti heisata Euroopa Liidu hümni pidulike helide saatel. Juhin tähelepanu, et juba 2002. aastal, enne kui Eestist sai Euroopa Liidu liige, käisid juhtivad ühiskondlikud mõtlejad, arvamusliidrid Kaarel Tarand kui valitsuse pressibüroo direktor ning Eerik-Niiles Kross kui endine luurekoordinaator välja idee vahetada välja meie riigilipp, asendades trikoloor skandinaavialiku ristilipuga, ning ingliskeelne riiginimi „Estonia“, asendades selle „Estlandiga“ (nagu „England“). Meenutagem, et lipuvahetust toetas ka Enn Soosaar, keda president Toomas Hendrik Ilves tema tänavusel leinateenistusel nimetas „tõeliseks suurvaimuks ja riigimeheks, kes võinuks olla ka kogu Euroopa südametunnistus“. Nüüd naaseb Eesti poliitikasse kauaaegne eurokohtunik Rait Maruste, kes tahab algatada ka Eesti Vabariigi põhiseaduse muutmise. Põhiseaduses on öeldud, et Eesti riigivärvid on sinine, must ja valge. Asendagem siis §7 tekstis „riigivärvid“ „rahvusvärvidega“. Soomest laenatud riigihümn, Fredrik Paciuse / Johann Voldemar Jannseni „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm“ jäägu aga rahvushümniks (nii nagu soomlastel endil on Jean Sibeliuse „Finlandia“) meie uue riigihümni Ludvig van Beethoveni / Friedrich von Schilleri ülendava „Oodi rõõmule“ kõrval. (Lipu langetamise signatuuri on samuti ju muudetud, nüüd kõlab „Mu isamaa armas...“ asemel maestro Gustav Ernesaksa „Mu isamaa on minu arm“, kusjuures 2009. aasta ESTO rahvuskongress soovis lipulauluks hoopis „Kaunistagem Eesti kojad kolme koduvärviga“.) Las trikoloor muutub auväärseks muinsuseks koos Eesti krooniga, nad käivad paaris kui eelmise ajastu sünnitised. Eesti kroon on minevik, euros on Eesti tulevik, investeeringud, majandustõus ning õitseng. Ütles ju president Toomas Hendrik Ilveski nüüdsama riigikogu istungjärku avades: „Eesti üleminek eurole märgib täiesti uue etapi algust Eesti sise- ja välispoliitikas. Oleme kohale jõudnud. Eesti ligi 20 aastat väldanud teekond tagasi Euroopasse on vähemalt vormiliselt ja institutsionaalselt lõppenud. Lihtsamalt öeldes — Eesti üleminekuperiood on läbi.“ See meie riigi uus algus võiks kajastuda ka riiklikus sümboolikas. Niisiis, 1. jaanuaril 2011 ning edaspidigi: kaunistagem Eesti kojad euro-tähislipuga! * See kiri on saanud ilmse tõuke Vabariigi Presidendi programmilisest kõnest. President nimelt osutas, et pärast eurotsooniga liitumist, mis lõpetab meie formaalse integratsiooni Euroopasse, algab Eestile uus ajastu. Leida tuleb uued mõttekad eesmärgid, mille nimel elada, et Eesti riik võiks iseseisvana ning oma identsust kaotamata edasi kesta. Eesti riigi kestmine ja edenemine (moesõnaga: jätkusuutlikkus) sõltub seega meie suutlikkusest leida idee, mis uuendaks meie püha kohust säilitada oma riik, rahvas ja rahvus uutes oludes. Väärtuspõhine poliitika näitajate asemele! Küsimus Eesti riigi tulevikust on minu arvates seotud ennekõike väärtustega ja võimega vanadelt väärtustelt uutele ümber orienteeruda. Kuid seda ei tohiks teha nii, et katkeb riigi järjepidevus, mida kõige nähtavamalt kannavad meie riiklikud sümbolid: põhiseadus, lipp ja vapp, presidendi ja riigikogu institutsioon. Nendes kehastub meie riiklik identsus ning iseseisvus. Nendest loobudes me kaotaksime jalge alt oma ajaloolise pinna. Pika Hermanni tornis lehvigu ikka sinimustvalge trikoloor! Tuleks vaadata nii minevikku, olevikku kui ka tulevikku. Ehkki on selge, nagu ka kirja autor viitab, et nii mõnedki mööduva oleviku väärtused eesseisva aastavahetusega ammenduvad ja peavad minevikku jääma. Eesti väärtuskeskmes on seni jõuga hoitud majandust. „Majanduskasv“, „eelarve tasakaal“, „kaubandusbilanss“... – need on olnud peamised pühad kategooriad, milles on harrastatud nn riiklikku mõtlemist. Kuid ainult selliste kategooriate väärtustamine – ja seda iga hinna eest – peab lõpuks ümber saama. Eesti väärtuskeskmesse tuleb tõsta „tavaline“ Eesti inimene. Majandusel on mõtet ainult inimeste pärast ja nii peab see ka toimima hakkama. Olukord, kus inimesed kaotavad töö või vaesuvad üksnes mingi majandusnäitaja nimel, peaks jääma samuti minevikku. Riiklik mõtlemine peaks tähendama üksnes inimväärtustes mõtlemist. Otse öeldes: riiklikul tasandil tuleb loobuda ühiskonna jõukama osa huvide eelistamisest ning arvestada tervet ühiskonna püramiidi, kus iga inimese vajadused on olulised. Praegu on suur osa Eesti rahvast kuulutatud kõrvaliseks ning ilusat üldpilti rikkuvaks nähtuseks. Aastal 2011, kui krooni asendab euro ja Tallinn on Euroopa kultuuripealinn, valitakse Eestis uus president, riigikogu, pannakse ametisse kaitseväe juhataja ja Tallinna Ülikooli rektor. Terve Eesti peaks siirduma oma järgmisesse arenguetappi. Edukas saab see olla vaid siis, kui majanduskeskne mõtlemine asendub inimkeskse riikliku mõtlemisega, kui numbrite teenimise asemel hakkab riik teenima inimesi. Ehk otsesõnu: näitajapõhine majanduspoliitika peab asenduma väärtuspõhise poliitikaga.
|
|||
Mul on rõõm tervitada teid kõiki meie ühisel päeval. Päeval, mis on mõeldud kõigile nutikatele ja ettevõtlikele inimestele, kes soovivad panustada nii enda kui meie kõigi ühisesse heaolusse. Tallinnas järgemööda juba seitsmendat aastat toimuv ettevõtluspäev kannab seekord märksõna „Koostöö ja klastrid“. Selleaastane teema on ajendatud nii majanduskriisi õppetundidest kui Eesti majanduse ning tema mootori Tallinna tulevikuperspektiividest. On selge, et meie ettevõtted on globaalsel turul väikesed tegijad. Eesti majanduse edu võti saab olla seetõttu eelkõige koostöö ning omas nišis nutikate asjade väljamõtlemine ja elluviimine – seda juhul, kui suudame unustada meile sageli omase eestlaslikku kadeduse ja jonni ning tegutseda ühiselt ning läbimõeldult. Üheks võimaluseks on siinjuures näiteks koondumine nö klastritesse – valdkondlikesse või valdkonnaülestesse võrgustikesse, kus toimub teadlik koostöö üksikisikute, ettevõtete ning teadus- ja arendusasutuste vahel ja mis pakub ka võimalust teha asju, mida üksinda ei jõuaks teha. |
|||
Austatud konverentsil osalejad, Jaan Poskast rääkida või kirjutada on ühtpidi lihtne ja teisalt jälle väga raske. Kõik Eesti ajalugu vähegi tundvad inimesed teavad ju tema olulisemaid teeneid meie riigi ees ja võivad seetõttu kaasa rääkida. Samas oodatakse aina midagi uut, ja seda on võimalik lisada ainult siis, kui teha põhjalikku uurimistööd. Ma usun, et värske koguteosega on niisugune töö tehtud. Jaan Poska pakub huvi ja uurimisainet kindlasti mitmes mõõtkavas – nii sise- kui välispoliitilises, nii ajaloolises kui tulevikuperspektiivis, nii omavalitsuse kui riigikorralduslikus aspektis, nii Tallinna, Eesti kui ka Euroopa mõõtmes. Loodan, et selleski osas suudab see mahukas raamat rahuldada ka kõige nõudlikumaid lugejaid. Tallinna patrioodina on ja jääb minu jaoks Poska suurus kõikide muude tähtsate tegude kõrval alati seotuks tõsiasjaga, et ta oli esimene eestlasest Tallinna linnajuht. See ei ole mitte lihtsalt ilus fakt, vaid tollaste olude tundjate kinnitusel ka väga oluline saavutus. Nimelt olevat veel 20. sajandi alguses olnud Tallinnas ainult kaks ülikooliharidusega eestlast – üks neist oli Poska ja teine dr. Köhler. Linnavalitsus koosnes samal ajal ainult sakslastest ja ka linnavolikogu liikmetest rohkem kui 2/3 olid sakslased. Näiteks 1901. aasta valimistel pääses linnavolikokku 41 sakslast ning ainult 15 eestlast ja 4 venelast. Juba kolm aastat hiljem oli aga jõudude vahekord kardinaalselt muutunud ja 1904. aasta detsembris toimunud linnavolikogu valimistel saavutasid eestlased esmakordselt ajaloos enamuse: 60 liikmest tervelt 37 olid eestlased, 19 sakslased ja 4 venelased. Poska roll polnud siin vähetähtis. Moodustades bloki venelastega ja saavutades nii 2/3-lise enamuse võtsid eestlased esmakordselt oma pealinnas võimu enda kätte. Jaan Poska valiti aga 5. jaanuaril 1905 Tallinna linnavolikogu esimeseks eestlasest juhatajaks. Sel ametikohal oli ta neli aastat. See ajalooline fakt sobitub hästi ettekujutusega Poskast, inimesest, kellel oli hea poliitiline vaist, oskus sõlmida vajalikke kokkuleppeid, võime arvestada reaalsusega, aga isegi selle kiuste jõuda oma eesmärgile. Tema võimekuse kvintessentsiks sai Tartu rahuleping. Nii selle leppeni jõudmise protsessis kui ka varasemas töös linnajuhina poleks ta suutnud olla edukas ilma partnereid arvestamata ja austamata. Ma arvan, et see võiks ka olla tema sõnum meile. Ja et rõhutada selle sõnumi ja arusaama tähtsust, tahaksin tänuks värske koguteose koostajatele – nii peatoimetajale kui tegevtoimetajale – anda üle Tallinna linna poolt ühe teise raamatu. Selle pealkiri räägib iseenda eest – „Rahvuste Tallinn“. Suur aitäh teile! |
|||
Armsad noored, lugupeetud õpetajad, sõbrad ja sugulased! Kooliaastat alustatakse alati soovidega, sest see on igasügisene uus algus. Teele soovitakse ikka midagi kaasa. Kooliteele niisamuti, olgu teda jäänud käia nii pikalt või lühidalt kui tahes. Minagi tahaksin teile, noored, täna, 1. septembril, mida Eesti Vabariigis tähistatakse tarkuse päevana, algavaks õppeaastaks kaasa anda kolm soovi. Kas nad täituvad, sõltub ainult teist endist, sest eelkõige olete teie ise oma soovide kuldkalad. Niisiis ma soovin teile. Esiteks – julgege olla need, kes te olete. Kui olete rumal – ärge peljake õppida nagu Peeter I! Kui olete tark – söandage oma arvamus valjult välja öelda! Kui olete ettevõtlik – julgege sekkuda oma kooli, meie linna ja Eesti ühiskonna ellu! Julge pealehakkamine on pool võitu. Esimene pool võitu. Teiseks – ärge väsige õppimast! Tarkusel ei ole tagumist piiri. Inimene võib surra kaks korda elus – kõigepealt vaimselt ja siis kehaliselt. Säilitage see vaimuerksus, mis teis, noored, praegu veel olemas on! See on teie suurim isiklik loodusvara – kasutage seda arukalt ning efektiivselt. See oleks teie elus teine pool võitu.
Ja kolmandaks soovin ma midagi, mis need kaks eluvõidu poolt õnnelikuks tervikuks seob: naeratage! Ma jälgin suure huviga Eestis avaldatavat venekeelset saiti mnenie.ee. Seal kirjutavad just säärased noored, kes julgevad oma arvamust avaldada ega häbene üksteiselt õppida. Ka minul on õppida nendelt. Nüüdsama kirjutas seal üks noor: „В Эстонии появилось новое поколение... Они cмеялись. Улыбались... Приветливые, улыбчивые, общительные...“ Mulle meenub sellega seoses ammune film „Дети капитана Гранта“ ja sealne „Песенка о Капитане“: Капитан, капитан, улыбнитесь, Ведь улыбка – это флаг корабля! Капитан, капитан, подтянитесь – Только смелым покоряются моря. Need on minu kolm soovi teile: Julgege! Õppige! Naeratage! –
He бояться! Учиться! Улыбаться! |
|||
Head kaaslinlased, olümpiaadide medalistid, lapsevanemad, juhendajad, koolijuhid! Ning igal sügisel, kooli alguse eel, on mul olnud au tunnustada siin raekojas tarkade tallinlaste järelkasvu, neid koolinoori, kes on oma linnale maailmas tuntust toonud teadmiste alal. Üheteistkümnel rahvusvahelisel olümpiaadil esindas Eestit 24 Tallinna õpilast. Nad said kokku 24 kuld-, hõbe- ja pronksmedalit. See on kolm neljandikku Eesti medalisaagist. Kolm neljandikku – see on veel üks õigustus, et Tallinn järgmisel aastal kannab Euroopa kultuuripealinna austavat tiitlit. Tallinn on aastaid olnud valitud maailma intelligentseimate kogukondade esikümnesse. Aga intelligentsed ei ole linnas mitte majad, mitte tänavad, mitte pargid. Intelligentsed on ikkagi inimesed, kes oskavad oma elu korraldada nii, et võimalikult paljudel oleks võimalikult vähem ühiselulisi muresid. Et kõik mahuksid sõbralikult üksteise kõrvale, toetaksid üksteist, ulataksid ühelt põlvkonnalt teisele ühist kultuuripärandit. Lugupeetud olümpiaadivõitjad, juhendajad, koolijuhid, lapsevanemad – teie kõik olete maailma ühe intelligentseima linna ehitajad. Meie kõrgeima linnavõimu esindajana, volikogu esimehena tahan täna teile öelda: Tallinn tänab teid! Kuid elu jätkub, koolitee jätkub. Tarkusel ei ole tagumist piiri. Me kohtume veel! Ma loodan kunagi teil kõikidel kätt suruda ka 15. mail, Tallinna päeval, Poska majas – kui kõige tublimatel Tallinna üliõpilastel. |
|||
Eesti Vabariigi taassünniga 20. augustil 1991 lõppenud laulev revolutsioon oli niihästi nime kui ka ideelise sisu poolest kultuurirevolutsioon. Me tahtsime saada oma riigis peremeheks, eelkõige oma kultuuri tegijaks. Tallinnast saab 2011 Euroopa kultuuripealinn. Siis me tantsime, laulame, maalime ja näitleme Euroopale. Kuid minu sügavat veendumust mööda on veelgi tähtsam küsimus: mida Tallinn kultuuripealinnana annab Eestile, teeb ära Eesti heaks? Ärgem unustagem, et Euroopa kultuuripealinn oleme ainult üheks aastaks. Aga Eesti pealinn on Tallinn olnud siiamaani ja jääb selleks ka pärast. Kultuurirevolutsioonis taasiseseisvunud Eesti tundis siiamaani puudust õigest siseriiklikust kultuurisuhtlusest. Igaüks ajas tublilt oma kandis oma asja, korraldas kohalikke üritusi, kuhu kaugemad kaasmaalased, ka Tallinnasse saabunud väliskülalised, sattusid harva ning juhuslikult. Polnud mingit ühtset Eesti linnade kultuurikava, terviklikku Eesti kultuuriaastat. Kohalikul kultuuril puudus mõtestatud arenduse perspektiiv. Aastal 2011 üheskoos Euroopa palge ette astudes oleme kutsutud endilt küsima: mille poolest on igaüks meie Eesti linnadest eriline? Millega me eristume üksteisest? Ja mille poolest igaüks meist on teistsugune ning huvitavam kui kõik ülejäänud linnad Euroopas? Tallinna saades Euroopa kultuuripealinnaks otsivad Eesti linnad täna viimaks üheskoos oma eripära. Püütakse välja töötada oma kuvandit ja leida oma kultuurielu dominanti. Tore on näha, et selleks Tallinna algatusel ellukutsutud Euroopa Kultuurilinnade Liit Eestis julgustab oma isedust otsima, julgustab kultuuriaastal üksteist toetama ja tutvuma lisaks Tallinnale ka Haapsalu, Türi, Paide, Rakvere, Jõhvi, Sillamäe, Narva, Narva-Jõesuu, Pärnu, Suure-Jaani, Tõrva, Viljandi, Tartu, Elva, Otepää, Valga, Võru, Põlvaga... Täna algab kultuuripealinna tuur Eesti linnades, et võimalikult laialt tutvustada tuleva aasta kirjut kultuuriprogrammi. Ent meie ülesanne ei saa seisneda üksnes rikkaliku eeskava kokkuseadmises ja ettekandmises. Meie nähes sünnib midagi Eesti ajaloos enneolematut – üksteist üldpildis täiendavate ja rikastavate Eesti linnade kultuurikommunikatsiooni võrgustik. Me muudame Eesti kultuurikaarti – see on vaieldamatult Tallinna kõige suurem, kõige jäävam saavutus Euroopa kultuuripealinnana 2011. |
|||
Mitte ükski rahvas ei taha ajalukku minna kaotajana, ikka püüeldakse endale võitja au. Mõnel on võidutahtest saanud koguni rahvuslik iseloomujoon, omalaadi sundus. Sellest võiduvalust on kerkinud impeeriumid – ja lagunenud, kui loorberitele on puhkama jäädud. Impeeriumide ajastul, XIX sajandil, jaotati kõik rahvad võitjarahvasteks ja kaotajarahvasteks. Meie, eestlased, sellesse imperialistlikku jaotusse ei sobi. Ühest küljest: meie rahvuslikku iseloomu ei kuulu võidupüüd iga hinna eest. Eestlased on ikka haaranud relvad eeskätt enese, omaste, kodu ja maa kaitseks. Seda kaitsetahte paatost väljendavad kõige selgemini meie muistse vabadusvõitluse juhi Lehola Lembitu legendaarsed sõnad: „Kuni siin maal leidub veel põlvepikkune poisike, kes suudab mõõka kanda, seni ei anna meie alla!“ Ka täna on rahva kaitsetahe üks meie riigi peamisi psühholoogilisi tugesid. Tänane võidupüha on meile seda kallim, et me anname endale aru, kui vähe on eesti rahval üldse sõjalisi võite. Seda tähelepanuväärsem, et kõik oma riigi esindajatena peetud mälestusväärsed lahingud on aset leidunud võõral pinnal. Ümera lahing 1210. aastal, esimesest iseseisvuse ajast, löödi Läti territooriumil. Nii ka Võnnu lahing 1919. aastal, teise iseseisvuse ajal. Ja ka praegu, kolmandal iseseisvuse ajal, otsime sangarlust võõral pinnal – Iraagis ning Afganistanis. Kuulsus käib kaasas vallutuste, mitte kaitselahingutega. Tänase võidupüha tähistuseks süütame tuled. Mis tuli see niisugune on, mida täna meie sõjamehed kannavad? Kuhu see tuli kuulub? Kas kantakse see võõrasse räästasse? Kas minnakse sellega põletama kaugeid kaasikuid? Ei ole nii! Tuli, mille me täna siin suve südames süütame, olgu Eesti kodude koldetuli! Kustumatult meenutagu see meile, et meie kanname relvi ainult oma rahva, oma lähedaste, oma sõprade ja liitlaste kaitseks! Et meist ei ole ega tule sõjasüütajaid – ei põhjas, lõunas, idas ega läänes. Et meie võidutuli ei pea mitte hingitsema kuskil klaasristis, vaid see olgu elav leek, mis tohib leegitseda iga Eesti kodu leel ja mida me oleme valmis kaitsma, kuni on elus veel põlvepikkune poisike! Meie vabaduse sümboliks ei ole mitte rist, vaid seesama tuli, mis täna kantakse laiali mööda kogu Eestimaa pinda. Selle vabaduse tule paiste jõudku täna igasse Eesti kodusse! Jõudku ka nende südamesse, kes täna on oma kodu kaotanud – aga kes ei ole kaotanud usku, et Eestis saab elu korda. Meenutan, et meie kolmas iseseisvuse aeg algas loosungiga: „Ükskord me võidame niikuinii!“ Igal võidupühal süüdatakse tuli selle märgiks, et Eesti rahva võidud on veel ees, et see loosung ei vaimustanud meid mitte üksnes minevikus, vaid innustab meid ka täna ning edaspidi. See on võidutule aegumatu sõnum: „Me võidame niikuinii!“ Õnnitlen kõiki eestimaalasi võidupüha puhul! |
|||
Lugupeetud lõpetajad, õpetajad, sugulased, tuttavad – sõbrad! Täna täienevad haritud tallinlaste read värskelt koolipingist tõusnud noortega. Kallid lõpetajad, see on teie esimene suur samm täiskasvanute ühiskonda! Kui me täiskasvanute maailmas ringi vaatame, siis näeme, et olla haritud inimene on suur privileeg. See on õigus näha tänast maailma selgemini ja täpsemalt. Aga see on ka õigus näha homset maailma julgemalt, arukamalt, inimväärsemana. Kaht asja tahaksin ma teile täna soovida. Esiteks, et te alati mäletaksite oma kooli koos koolikaaslaste ning õpetajatega. Et te kõikjal, kus te ka viibite, - piltlikult öeldes - tunneksite oma laubal oma kooli kvaliteedimärki. Teeksite oma koolile, Juhkentali gümnaasiumile au. Ja teiseks, et te kõikjal, kus te ka viibite, - ja seda enam mitte piltlikult öeldes - jääksite hingelt tallinlasteks. Et kui te iganes ütlete „meie“ (мы, наши, свои), siis kaiguks selles sõnas ka tähendus „meie, tallinlased“. Maailmas on nii, et need, kes hindavad ennast kõrgelt („eriliseks“) ja teisi madalalt, jäävad varem või hiljem isolatsiooni. Kes hindavad teisi kõrgelt ning ennast madalalt, need kaotavad lõpuks iseenda, sulanduvad teiste hulka. Kes hindavad madalalt nii iseennast kui ka teisi, need muutuvad tühiseks. Haritud tallinlane peaks hindama kõrgelt, „eriliseks“, iseennast ja suutma selliseks pidada ka teisi enese ümber. Tallinnast saab tuleval aastal Euroopa kultuuripealinn. Siis võime kogu maailmale näidata, et Tallinn on kõrge, euroopaliku vaimu- ja hingekultuuriga linn. Pärast tänast pidupäeva, kus teie astute üle gümnaasiumi läve, on Tallinnal seda hõlpsam ja rõõmsam teha. Tallinnal on teie üle hea meel. |
|||
