Delikaatsed probleemid vajavad intelligentseid lahendusi Avaliku arvamuse uuringud viimasel kahel kuul näitavad selgelt, et „pronksikriisi” ja ühiskonna lõhestumise kutsusid esile peaministri sõnavõtud ja valitsuse tegevus. Viimasel kuul olen endalt korduvalt küsinud, kas Tõnismäe ausamba küsimust oleks saanud lahendada rahumeelselt. Ja ikka jõuan jaatava vastuseni, ehkki peaminister Ansip püüab vägisi nii minu kui ka kõigi teiste eest vastata risti vastupidi. Delikaatsed probleemid vajavad intelligentseid lahendusi, vastasel juhul kalduvad need muutuma vägivaldseks. Just seda kinnitas aprilli viimane nädalalõpp, kui Tallinna kesklinnas kulmineerus vastasseis kahe äärmuslikult meelestatud jõu vahel ning vallandus anarhia. Ühel pool iga hinna eest oma valimislubadusi teostav valitsuse juhtpartei ning teisel pool ausamba äraviimist vastustavad liikumised. Tüüpiline konfliktsituatsioon, kus kumbki pool püsib jäigalt oma seisukohtade juures ega ole nõus sammugi taanduma. Nagu kaks poisikesest riiukukke, kes ei taha oma vastasele milleski järele anda ja suudavad ennast ainult rusikate abil väljendada. Kui tegemist oleks vaid poisikeste tüliga, võiks ju sellele käega lüüa ja lasta riiukukkedel omavahel jageleda. Aga sellest tülist on saanud oht Eesti tulevikule. Kas ja millal minetati võimalus vastasseis rahumeelselt lahendada? Vastus uuringutest Tartu ülikooli politoloogid küsitlesid valimispäeval enam kui tuhandet inimest ja ainult 1,5 % neist pidas pronkssõdurit oluliseks probleemiks! Ometi eksisid need, kes sellest järeldusi tehes arvasid, et Andrus Ansip unustab nüüd oma innukad valimiseelsed lubadused monument Tõnismäelt iga hinna eest ära viia. Kuid vastupidiselt tasakaalukate eestimaalaste ootustele muutis uus valitsus just selle teema oma prioriteediks, justkui polekski meil palju tähtsamaid probleeme. Monumenti puudutavaid valitsuskomisjoni otsuseid saatsid pidevad avaldused ajakirjanduses. Nende mõju ei tulnud kaua oodata. Veel 25. aprillil näitas Turu-uuringute AS küsitlus (viidi läbi 5.-22.aprillini), et monumendi teisaldamise vastu Tõnismäelt on 49% Eesti elanikest (sealhulgas kolmandik eesti rahvusest), seda pooldas aga 37%. Veel ei olnud ühiskond rahvustunnuse põhjal selgelt kaheks löödud, erinevaid arvamusi jagus nii ühele kui ka teisele poole. Siis tegi valitsus aga otsustava sammu, valides halvima variandi, mida neis tingimustes valida sai: ausamba juures asuti kaevama ilmse kavatsusega see teisaldada enne 9. maid. Kui ohuhinnangud näitasid, et 9. mail on tulemas suurem demonstratsioon, siis kuidas aidanuks selline provotseeriv käitumine meelsusavaldusi vältida? Tulemused väljendusid ilmekalt mitte ainult tänavatel, vaid ka avaliku arvamuse uuringutes. TNS Emori küsitlus 2.-5. maini andis kardetud tulemuse: ühiskond on rahvuslikul pinnal lõhestunud. 82% eestlastest koondus ausamba äraviimist sümboliseeriva Ansipi selja taha ning 84% venekeelsest elanikkonnast mõistis ta tegevuse hukka. Samas polnud sugugi nii ühemõtteline suhtumine Savisaaresse, keda on püütud näidata ennekõike venelaste eestkõnelejana – talle andis positiivse hinnangu 56% muukeelsetest elanikest. Järeldus eelöeldust on ühene: just valitsuse tegutsemine paisutas probleemi, mis polnud ühiskonnas sugugi esmatähtis. Sellega loodi raskesti ületatav vastasseis Eesti ühiskonnas ning anti Eesti-vastases propagandas kätte trumbid idanaabrile. Valitsusjuht võib nüüd küll nautida enneolematut populaarsust ja tunda end võitjana, kuid see on Pyrrhose võit, mille viljad osutuvad kibedaks. Valitsusjuht õhutas tüli Volikogu juures pool aastat tegutsenud ümarlaud oli jõudnud mõne sammu kaugusele rahuldavast lahendusest. Kui alguses jagunesid osavõtjad kolmeks – monumendi äraviimise pooldajad, selle vastased ja nn kolmanda tee otsijad –, siis märtsi alguseks oli valdavalt kaks seisukohta. Selle alusel moodustati ka kaks töörühma: üks pidi läbi kaaluma võimalused kujundada Tõnismäe haljasala kõigi II maailmasõjas hukkunute mälestuspaigaks, teine ausamba viimise Maarjamäele. Kompromissid ja keerukate olukordade lahendused ei sünni kergelt. Kiireid lahendusi võib saavutada ainult teise poole arvamust alla surudes või piltlikult öeldes püssitoru ees. Ka ümarlaud vajas aega lahenduseni jõudmiseks, ja ta liikus eesmärgi poole. Erinevalt valitsusest, kes tegutses põhimõttel „vaatame, mis juhtub” ja kel nüüdki puudub pikaajaline visioon olukorrast väljatulekuks, oli meil ettekujutus võimalikust lahendusest olemas. Kompromissi koht oli, ja võib-olla on veel praegugi, mis saab Tõnismäe haljasalast pärast ausamba äraviimist (nt Maarjamäele). Oluline osa ümarlaua liikmetest soovis Tõnismäele II maailmasõjas hukkunute memoriaali. See võinuks olla müür, kuhu on raiutud kõigi selles sõjas hukkunute nimed, või ka nt eri poolel võidelnud sõdurite või leinava ema kuju. Paraku läks nii, nagu on tavatsenud minna ühel teisel riigil, millele viimasel ajal sageli viidatakse. Nüüdsed „pronkssõduri kangelased” ei pidanud ega soovinudki pidada mingit dialoogi, ümarlaua võimalusi ignoreeriti täielikult, sest see oleks ilmselt seganud oma poliitiliste eesmärkide saavutamist. Meil peaministriga on erinev arusaam mõistest Eesti patrioot. Mina pean patrioodiks inimest, kes oma riigist hoolib ning teeb kõik selleks, et Eestil hästi läheks. Patrioot leiaks lahendusi, mis ei põhjusta vaenu. Ta ei hakkaks sõnavabadust piirama ja teisitimõtlejaid hirmutama. Patrioodid ei loe väärtuseks olla tingimata „karmid tüübid, kes lubadused iga hinna eest täidavad”. Arvan, et oma sammuga, mis muutis Eesti vaenlaseks ka paljud nendest, kes seda seni polnud, tahtis Ansip seljatada oma poliitilised rivaalid ja teisitimõtlejad. Ei taha uskuda, et Eesti peaministriks saab nii küündimatu inimene, kes keerulistest olukordadest näeb vaid üht väljapääsu ega suuda hinnata otsuste võimalikku mõju. Samas kinnitab peaministri hilisem retoorika, et ta ei teinud sündmustest olulisi järeldusi ning võib ka edaspidi astuda destruktiivseid samme. |
|||
| ||||||
|
|
|