Tivoli- ja Trikimees ning Kašpirovski pole ainsad siinmail ringlevad illusionistid, kes kõigi silme all toimunule sootuks uue värvingu annavad. Üha tähtsamaks muutub jaht vaenlasele ja sellega kaasnev „riigi päästja” kangelaslik roll. Otsekui varrukast oli pärast pronksiööd võtta paralleel 1924. aasta 1. detsembri kommunistliku riigipöörde katsega. Ometi on see võrdlus valesse konteksti paigutatud. 1924. a ründasid Nõukogude Venemaal ettevalmistatud mässajate relvastatud salgad Eesti riiki ja selle elutähtsaid asutusi. Kuu tagasi rüüstasid Tallinna kesklinnas märatsenud noored peamiselt kauplusi ja söögikohti, purustasid aknaid ka teele jäänud kultuuriasutustel, kuid ei rünnanud strateegiliselt olulisi objekte. Raske uskuda, et sellise valiku põhjuseks oli unustamine, pigem oli tegu spontaanse reaktsiooniga. Oma rolli mängisid ka õhutajad ja Venemaa-poolne propaganda. 83 aastat tagasi oli valmis pandud hulk relvi, väljaõpetatud agente ja raha, mida salaja toodi Eestisse idapoolt. Sealne sõjavägi viidi häireolukorda ja idast suunati otseselt ka löögirühmade siinseid rünnakuid. Nüüd võisime näha küll Venemaalt lähtuvat vaenuõhutamist (küberründed tulid hiljem), kuid seda ei saa veel pidada Eesti-vastaseks riigipöördekatseks. Toona päästis noore Eesti riigi valitsuse ja sõjaväe otsustav käitumine. Nüüd aitas just valitsuse rabelev tegutsemine ja riskide ala- või vääralt hindamine välisässitustele soodsat pinnast luua. Vaenlane liidab Samas pole valitsus tunnistanud, et midagi valesti tegi, vastupidi – süüdlasi otsitakse ikka mujalt. Jutt 9. maile kavandatud vandenõust valitsuse kukutamiseks on väga tõsine avaldus. See nõuab kindlaid tõendeid, mida paraku pole keegi esitanud ega ka mitte nõudnud. Ainsaks tõendiks paistab olevat ühe teatud mõttekaaslaste seltskonna „hilisem analüüs”. Nende välja pandud sööt neelati taas alla ning meedia asus „uudist” ärevalt kommenteerima. Ometi on üsna järeleproovitud, aga läbipaistva ja liiga must-valge konstruktsiooni siht selge: osutada vaenlase kujule, et igaüks saaks seda vähemalt mõttes pumppüssist tulistada. Pole vaja isegi kolme korda arvata, et üles leida see, kellele osutati. Dramaatilistel paralleelidel 1924. a mässuga pole tõsiajaloolist sisu, pigem päevapoliitiline siht: sisendada mõjusamalt viha „reeturite” jt sisevaenlaste vastu ning äratada nii vanu kui ka uusi hirme massidega tõhusamalt manipuleerimiseks. Neid võtteid on võimulolijad ajaloo vältel korduvalt oma eesmärkide saavutamiseks kasutanud. Just selle vana äraproovitud stsenaariumi järgi käivituski vaenlase otsimine, paljastamine ja verbaalne hukkamine. Meenutagem, et kohe pärast poliitiliste kolumnistide ärevaid hüüdeid 1924. a kordumisest, osutati „rahva seast” aprillikriisi tegelikule süüdlasele. Ja nagu eeldada võis ning viimase 15 a jooksul tavaks saanud, oli seegi kord süüdi Edgar Savisaar. Heitliku meelega kirjaneitsi, alati isamaaliselt õigesti mõtlev eksajakirjanik, ahjuajamise abil demokraatia eest võitlev poliit-manaja jt „sõltumatud” arvajad ilmutasid üheaegselt paljastusi Savisaarest ja tema parteist. Nendega kaasnesid Stalini ajastu vaimus üleskutsed Keskerakonna juht lahti lasta ja ühtlasi ka kinni panna, ilmus valvsate kodanike kirju võimudele. Tegelikult seisneb demokraatlike valimiste tulemusel linnas võimul oleva Keskerakonna ja tema liidri süü ainult julguses kritiseerida valitsuse äpardunud samme, mis eirasid nii sise- kui ka välisriske. Et kriitika ja hoiatused olid põhjendatud, seda kinnitab tulevik tõenäoliselt veelgi selgemalt. Kuid et sellise arusaamani niipea ei jõutaks, on vaja permanentset pinget ja vaenlase kuju. Vaevalt et pikaajalise demokraatiatraditsiooniga riikides oleks niisugune tegutsemine võimalik. Kuid meie ajaloo käsitlused ja meedia pakuvad näiteid tõeväänamisest ridamisi. Näiteks Eesti iseseisvuse taastamise käsitlustest võib selguda, et Rahvarindel ja Savisaarel polegi selles enam rolli. Kui tänaseid sündmusi vaadata mõne aja möödudes distantsilt, tekib hulk küsimusi. Kas kangelaslik heitlus pronkskujuga ikka vääris oma tegelikku hinda? Miks valimiskampaanias sõnagagi ei mainitud seda „kingitust”, mille reformistid sotsidel pakkida käskisid – s.o järsult tõusvat maksukoormust? Jne. Ehk oleks siiski aeg püüda lisaks lõhutud akendele parandada ka lõhutud suhteid ning konstruktiivse dialoogi kaudu luua parem Eesti kõigile. Poliitiline silmamoondamine algaja mustkunstniku trikkide vaimus ei tule kindlasti riigi arengule pikas perspektiivis kasuks. |
|||
| ||||||
|
|
|
