Riigi hool oma arengu stabiilsuse eest ja osalemine eluasemelaenude tagamisel on ammune praktika mitmes Eestilegi eeskujuks olnud välisriigis. Piinlik, kui meie sõnakad kommenteerijad pole asjast midagi kuulnud või siis seda salgavad, et välistada niisugune poliitika meie riigis juba eos. Kahetsusväärne on seegi, et sisuline arutelu summutatakse kohe algusjärgus kulunud propagandaklišeede ja vanade hirmujuttude abil. Nii läks ka selle ideega, nagu arvata võis: idee riigi stabiliseerivast osast eluasemeturul leidis ägedat ründamist. Eesti poliitilisele kultuurile omaselt sai taas kinnitust tõsiasi, et ükskõik mis ettepanek tuleb Keskerakonnast, poliitikute ja meedia ühisjõul tehakse see armutult maatasa. Rahandusminister Ivari Padar püüdis tõsist teemat naeruvääristada omakandi külanaljadega, ühtegi sisulist vastuargumenti tal pakutud ideele ei olnud. Pikka aega parteilise ajakirjanikuna tegutsenud riigikogulane Hannes Rumm ründas tuntud süüdistusega manipuleerimisest ja demagoogiast. Veider, et just sotsid (Padar ja Rumm) ei taju probleemi suurt sotsiaalset kaalu. Andres Arrak Mainori Kõrgkoolist andis nõukoguliku propaganda laadis raevuka vastulöögi, soovitades pädevaks kommentaariks pöörduda psühhiaatrite poole. Priit Põldoja Hansapangast arvab teadvat, et idee riigi rollist eluasemelaenude ühe tagajana ei saa edukas turumajanduses üldse toimida. Ajakirjanik Kalle Muuli rääkis teemast aga hoopis mööda. Kõigile neile võiks valmistada suure pettumuse teadmine, et võitlev võhiklikkus pole hea abiline tõsise probleemi lahendamisel ega tee olulist teemat olematuks. Ameerika taas eeskujuks Näiteid riigi aktiivsest rollist elanike abistamisel oma kodu soetamise ja hoidmise juures võib tuua mitmeid, kuid laiemalt võiksid teada olla paljude ideaalriigi, vabaturumajanduse lipulaeva Ameerika Ühendriikide kogemused. 1920.-1930. aastate kriis viis seal arusaamani, et riigil peab olema aktiivne roll elamupoliitikas. Kongress ja valitsus asusid otsima teid elamuturu säästmiseks tugeva sotsiaalse mõõtmega vapustustest majanduse langustsüklite ajal ja eluaseme soetamise soodustamiseks. Meil valitseva lausliberalismi taustal tundub täiesti sotsiaaldemokraatlik, kuid on tõsiasi, et president F. D. Roosevelt algatas poliitika riigi osalemisest eluasemelaenude tagajana, riskide hajutajana ja heitliku turu stabiliseerijana ning seda on jätkanud ka hilisemad valitsused tänaseni. 1934. a võttis USA Kongress vastu rahvusliku elamuseaduse, et stabiliseerida elamuturgu ja luua alused selle tugevnemiseks. Seaduse üks põhisihte oli teha võimalikult suurele arvule ameeriklastele kättesaadavaks elamuehitusressursid, kaitstes laenuvõtjaid riskide eest. 1938. a täiendati elamuseadust ja loodi föderaalne Rahvuslik Eluasemelaenu Assotsiatsioon, mis pidi aitama elamulaenude võtjail saada jõukohasel teel juurdepääs rahale oma kodu rajamiseks. Süsteemi täiendati veel 1968. a, kui loodi GNMA (Valitsuse Rahvuslik Eluasemelaenu Assotsiatsioon), mis on laiemalt tuntud nime all Ginnie Mae (GM). Tänaseks on GM valitsuse omanduses korporatsioon, millel ainsana on elusasemelaenude kindlustamisel USA valitsuse täielik garantii. GM tegevuse üks sihte on anda oma kodu soetamise võimalus ka keskmise ja madalama sissetulekuga inimestele. Aastatega on GM garanteerinud rohkem kui 2,6 triljoni dollari ulatuses eluasemelaene, mis on lubanud 33 miljonil perel neile sobival moel eluasemelaenu saada ja rajada oma kodu. Väga kiiresti kasvas nende laenude tagamise arv 1980.-1990. aastatel ja jätkub ka sel aastakümnel. Lisaks riiklikule Ginnie Mae’le on Ameerikas veel mitmeid riigi poolt loodud ja tunnustatud erakapitali kaasavaid ettevõtteid, mis aitavad inimestel saada elamu ehitamiseks laenu ja jagada võetud riske laenu kindlustajana. Avaliku poliitika ülesannetega on seotud ka erakapitalile tuginevad, 1968. a Kongressi loodud Fannie Mae – Föderaalne Rahvuslik Eluasemelaenu Assotsiatsioon (FNMA), ja 1970 Kongressi asutatud Föderaalne Kodulaenu Korporatsioon (FHMC, tuntud kui Freddie Mac). Mõlemad ettevõtted on abistanud kümneid miljoneid ameeriklasi rajada oma kodu eluasemelaenuga, aidates neil ka laenuriske hajutada. Nii on ühtlasi tagatud stabiilsus elamuturul, mis USAs pole ammu tunda saanud raske sotsiaalse hinnaga tagasilööke. Huvitav on veel see, et kuigi Freddie Mac pole föderaalasutus, vaid eraaktsiaselts, on selle juhtimisel öelda tema kaalukat rolli elamuturul arvestades ka riigil oma sõna. FM juhatuse 18 direktorist nimetab tervelt 5 ametisse USA president. Õhuke riik ei toimi Eesti paduliberaalide skaala järgi rikub USA vabaturu ja konkurentsi põhimõtteid, sest seal on riigil eluasemepoliitikas aktiivne roll. Selliseid süüdistusi on aga raske esitada, sest tagades laene, hajutades riske ja maandades inimeste jaoks turupingeid sotsiaalselt väga tundlikus elamusektoris, ajab riik tegelikult vastutustundlikku ja ettenägelikku riiklikku poliitikat, mis teenib otseselt inimeste huve. USA, nagu ka mitmed teised riigid jõudsid sellise poliitika vajalikkuse tunnetamiseni läbi oma kogemuste rasketel kriisiaastatel. Eesti ei peaks aga hakkama Ameerikat avastama alles pärast kibedaid kogemusi, vaid võiks ettenägelikult valmistuda raskemateks aegadeks. Hea poliitiku üks kvaliteedinäitajaid ongi projitseerimis- ja ettenägemisvõime. Peale selle – saame õppida endale muudeski valdkondades eeskujuks olnud maade kogemustest. Ainult lausvõhikud või inimeste probleemide suhtes küüniliselt hoolimatud tegelased ei näe siin järgimist väärt head võimalust ning hoiavad kinni oma lihtsustatud dogmadest. Asjalikud arutelud stabiilse arengu jaoks tähtsates ja sotsiaalselt tundlikes valdkondades võiksid ühes demokraatlikus ja vaba meediaga riigis olla möödapääsmatud. Kindlasti jõuaksime nii lähemale ka arusaamale sellest, kui õhuke saab üks riik olla, et ta veel oma kodanike huvides toimida suudaks. |
|||
| ||||||
|
|
|
