Et Euroopa kultuuripealinn ei saa olla eri kultuuride sõjatandriks, vajab Tallinn tõelist integratsiooni, mis annab igale siinsele elanikule võimaluse saada eurooplaseks. Tallinna kolmanda kodurahufoorumi eel ning järel ilmunus leidub rahutuks tegevaid andmeid. Sotsioloog Iris Pettai teadvustas, et „pronksiöö mässust osavõtjad olid valdavalt noored tallinlased, kes täisealiseks saanud esimese integratsiooniprogrammi perioodil ehk aastatel 2000-2007” ning et „Tallinna vene noortest soovib tulevikus vaid 17% siduda end Eesti kui ainsa elupaigaga”. Nende asjaolude ees ei saa silmi sulgeda linnas, mis valmistub saama Euroopa kultuuripealinnaks 2011. Et „esimene integratsiooniprogramm” tuleb tunnistada äpardunuks, selles valitseb üldine üksmeel. Nüüd tegeldakse „teise integratsiooniprogrammiga” aastateks 2008-2013. Viimane number teebki ärevaks: Tallinnale ei ole 2013 ju mitte mingi tähtaeg. Meie kontrollaasta on hoopis 2011! Tallinn on ja jääb Eestis integratsiooni eesliiniks. Aga millised on tolle „teise integratsiooniprogrammi” kavandatavad tulemused aastaks 2011? Ei tohiks segi ajada „programmi” ja „kontseptsiooni”. Programm võib olla kontseptsioonitu, kontseptsioon aga ei pruugi programmiks vormudagi. Minu meelest väärib enamat tähelepanu hoopis integratsiooni sisust arusaamine. Just sellele peaksid tuginema programmilised tegevused integratsiooni vallas. Kolm integratsiooni Taasiseseisvunud Eestis võib täheldada seni kaht käsitust integratsiooni olemusest. Esimene neist kujutles integratsiooni õigupoolest assimilatsioonina, teiskeelsete (st mitte-eestlaste) ühepoolse eestistamisena. Sellest lähtus ka keeleõppe tähtsustamine muude sotsialiseerivate tegurite arvel. Assimilatsioonist muidugi mõista midagi välja tulla ei saanud. Teine on kujutlus, et eestlased ja mitte-eestlased võiksid teineteisele vastastikku läheneda: ühed muutuvad rohkem teisteks ja vastupidi. Selle kontseptsiooni ravimatu nõrkus seisneb arusaamas, et mitte-eestlased on mingi ühtne kontingent, kellele vastanduda ja keda võib lihtsalt „venelasteks” pidada. Niisugune mustvalge skeem muidugi tegelikkusele ei vasta ja tegelikult ei toimi ka. Kolmanda integratsioonikontseptsiooni pakub meile välja just nimelt Tallinna saamine Euroopa kultuuripealinnaks 2011. Meil on sinnani kolm aastat aega. Nende kolme aasta jooksul ei pea mitte ainult linna ilme muutuma, vaid ka linlaste eneseteadvus. Me ei saa kultuuripealinnaks olla kogukondadevahelise kultuurisõja tandrina. Me peame endale selgeks tegema, mida me võiksime pidada „eurooplase standardiks”, ja saavutatud selguse toel algatama tõelise integratsiooni – sellise, mille käigus Tallinna (ja mitte ainult Tallinna) eestlastest saaksid eurooplased ja ka Tallinna (ning mitte üksnes Tallinna) mitte-eestlastest saaksid eurooplased. Ei saa öelda, et ükski meie kultuurikogukondadest oleks eurooplasteks saamise eesmärgi juba saavutanud. Eestlastele tuleks uuesti meenutada Noor-Eesti põhimõtet, mille Gustav Suits sõnastas sada aastat tagasi: „Jäägem eestlasteks, kuid saagem eurooplasteks!” See üleskutse pole raasugi vananenud, sest vahepeal on muutunud, arenenud nii eestlus kui ka eurooplase mõiste. Aeg oleks nad nüüd, muutununa, taas ühitada! Ja „venelastele” tuleks selgesti öelda: „Jääge „venelasteks”, aga saage eurooplasteks koos meiega!” Mis iganes ka oleks Tallinna kui kultuuripealinna loosung – meil tuleb tegutseda põhimõttel: „Iga eurooplane tallinlaseks! – Iga tallinlane eurooplaseks!” Me oleme valmis oma kodulinnas vastu võtma külalisi kogu maailmast ning eelkõige muidugi Euroopast. Me tahame, et neist saaksid südames tallinlased. Aga teisalt tahame, et Tallinna saamine Euroopa kultuuripealinnaks kujutaks endast ka suurt ühiskondlikku protsessi, muutust meie inimeste mentaliteedis, euroopaliku meelelaadi, euroopalike väärtuste võidulepääsu kogu Eestis ning eeskätt Tallinnas! See oleks Eesti Vabariigi kolmas ja kõige perspektiivsem integratsiooniprogramm. Eestlased ja mitte-eestlased võivad kõige edukamalt integreeruda eurooplastena. |
|||
| ||||||
|
|
|
