Kõne Eesti Vabariigi 90. aastapäeva pidulikul tähistamisel Jüriöö pargis

Rahva saatuse, tema ajaloo määrab suuresti see, kas rahvas tunneb ennast suure või väikesena, suurrahvana või väikerahvana, suurriigi rahvana või väikeriigi, kääbusriigi rahvana. Poliitiline loogika on siin üsna armutu. Selle sõnastas piltlikult kunagi Lennart Meri, kirjeldades meie vajadust liituda NATOga: vaadake, kui teil on üks suur anum ning üks väike anum, siis väikese anuma saab suure sisse panna hõlpsasti, aga suurt väikese sisse ei saa. Olla väikeriik suurriigi külje all on muidugi igapäevane risk. Aga olla väikeriik suures kaitseorganisatsioonis annab kindlustunde. Täna on kohane meenutada Eesti Vabariigi taasiseseisvus­aja esimese presidendi muidki samme, mille kindlaks sihiks oli muuta meie väikeriik suuremaks, kui ta oli oma taassünni hetkel. Meie riigi iga kodaniku, aga eriti iga poliitilise juhi ülesanne on seda Lennart Meri üritust jätkata: muuta Eesti aina suuremaks! Meie ei laienda vägivaldselt oma riigi piire. Eesti saab suuremaks muutuda ainult Eesti rahvana. Siin on meil kolm kohustust. Esiteks, me peame suutma oma elu korraldada nii elamisväärseks, et Eesti rahvas tahaks elu anda paljudele-paljudele tulevastele põlvedele. Et maa täituks lastega ja laste-laste-lastega. Et Eesti inimese silmad säraksid, kui ta räägib oma elust. Et ta ei peaks pilku maha lööma, nagu see meie tänase elukorralduse juures paraku küllalt sage on. Töötagem selle nimel! Tallinn võib siin juba mõnegi äratehtud asja üle uhkust tunda. Teiseks, me peame harima oma rahva vaimu. Jakob Hurt ütles kunagi: kui me ei saa suureks arvult, siis saagem suureks vaimult! Meie esimene kohustus on muidugi saada suureks arvult. Aga teine ja mitte vähem tähtis kohustus on saada tõepoolest suureks ka vaimult. Andkem endale aru, et meie tänane hariduse kvaliteet ei ole parim, mida me endale lubada suudaksime. Aga see ei parane seni, kuni me ei keskendu ümber hariduse mõõtmiselt hariduse andmisele. See üldriiklik probleem tuleb lahendada igas kohalikus koolis. Tallinnas on juba koole, mida nimetatakse uhkusega. Töötagem selle nimel, et neid oleks rohkem! Ja kolmandaks – me peame olema suuremad südamelt. Oma kolleegide, oma naabrite, oma külaliste suhtes. Me tahame, et Eesti Vabariigi pealinn oleks meie riigi visiitkaart ka tallinlaste mentaliteedi poolest. Et Kodurahu Foorumit ei võetaks enam kui vaherahu-foorumit, et iga siin leiduva rahvakillu haridus- ja kultuurielu saaks areneda tõrgete ja takistusteta. Töötagem selle kallal! Seda on eriti vaja nüüd, kus meil on jäänud 34 kuud ettevalmistusaega saamaks Euroopa kultuuripealinnaks aastal 2011. Aastal 2011 saab Eesti tänu Tallinnale olla tohutult suurem kui ta on täna. Tallinnaga koos kasvab Eesti kogu Euroopa suuruseks. Suuremakski veel! Ärgem siis jäägem kängu, vaid ajagem seljad sirgu, pangem silmad särama, pead tööle ja südamed põksuma! Marssigem julgesti Eesti Vabariigi 90. sünnipäeva aastast Tallinna kui Euroopa kultuuripealinna aastasse! Jõudu meile kõigile selleks!