Mõistagi ei pea Keskerakond meediasõda (vt Delfi juhtkiri 4. märtsil), vaid seda püüavad esile kutsuda need jõud, kes pretendeerivad tänases Eestis kontrollile nii meedia kui rahva üle. Kurioosne on, et mida rohkem püüab Tallinna võim meedia vahendusel linnaelanikega suhelda, seda rohkem talle seda pahaks pannakse. Miks? Tallinnas iga päev toimuva ja selle kajastuse vahel „suures meedias” haigutab tohutu lõhe, mida on justkui määratud täitma tühiste juhtumite ümber tekitatud kära ja skandaalikesed. Kogu see ülespuhutud vaht varjutab hoopis olulisemaid sündmusi. Kui niisama lahmivalt ja pinnapealselt käsitletakse elu ka mujal Eestis, siis on seal üks oluline erinevus: Tartus, Kuressaares või Viljandis toimuvast kuuleb ka häid uudiseid, kuid Tallinna, Pärnu või Narva kohta asjalikku meediakäsitlust peaaegu ei kohtagi. Enamasti antakse negatiivne pilt ka omavalitsustest, kus juhtiv roll on Keskerakonna kanda. Mitte sellepärast, et neis linnades tehakse rohkem vigu, vaid eelkõige seetõttu, et seal on võimul parempoolsest peavoolust erinev poliitiline jõud. Seepärast on tervitatav, kui Tallinna linnavõim saab mõne kanali vahendusel siiski linnarahvaga suhelda. See parandab elanike informeeritust, annab parema tagasiside linnavõimule ja lubab inimesi enam kaasata. Ja nagu värske uuring näitas — suur osa rahvast ootab seda. Tallinn on 2011. aastal Euroopa kultuuripealinn. On kogu Eesti huvides, et Tallinn saaks austavat tiitlit väärikalt kandes Euroopa kultuurielu tõeliseks keskmeks. See ei eelda mitte ainult omanäolist, rikast kultuurielu, vaid ka stabiilset keskkonda ning rahva usaldust valitud võimu vastu. Viimase aluseks on mõistagi informeeritus, otsustusprotsessi läbipaistvus, osalemine. Raske on aga kõike seda loota, kui kodanikud ei tea oma linnas tegelikult toimuvast; kui kuulda saab üksnes püsioponentide ja valvevirisejate hädaldamist; kui rahvast kostitatakse aina üliagara noorpoliitiku lausvale ja hirmujutuga kohe saabuvast pankrotist; kui tänase linnavõimu kaela püütakse veeretada need kahtlased tehingud, mis saadeti korda hoopis teiste parteide võimutsemise ajal. Tallinnal on riigi pealinnana küll kaalukas osa Eesti majandus- ja kultuurielus, kuid see ei kajastu adekvaatselt meedias, sealhulgas telepildis. Igakuised Tele-Tallinna saated annavad nüüd linnarahvale võimaluse küsida linnapealt otse pealinnas toimuva kohta. Kui äsja loodud asjatundjate komisjon peaks toetama Tallinna televisiooni loomist, siis avarduks veelgi linnarahva võimalused igakülgse ja kiire info saamiseks. Mujal Euroopas on linnade telekanalid tavapärane vorm inimeste kaasamiseks. Hoiatused parteilise televisiooni tekkimise eest mõjuvad naeruväärselt. Eriti selge erinevus tegeliku sündmuse ja selle meediakajastuse vahel ilmnes siis, kui pealinnas hakati alkoholimüüki piirama. Suure osa meedia seisukohad ühtisid üllatavalt Reformierakonna omadega. Siiani saavad sageli sõna peaminister ja justiitsmister, et tõestada, kui halvasti mõjuvad alkoholipiirangud rahvale. Riigi tasandil välistavad reformierakondlased vajaduse ühtse alkoholipoliitika ja müügipiirangute järele, pannes nii kogu vastutuse omavalitsustele. Samas süüdistatakse tegutsema asunud omavalitsust, antud juhul Tallinna, põhiseadusvastases käitumises. Müügireeglite rikkujad pälvivad meedias pigem toetust ja kahjurõõmuga edastatakse seal teateid kohtuvaidlustest Tallinna linna ja rikkujate vahel, kui kohus on andnud õiguse viimasele. Kahjuks toetab eesti ajakirjandus pigem riigiparteile omast kõikelubatavuse laia joont kui sisulist võitlust pahedega, mis rahvast hävitavad. Sel taustal peaks mõjuma kainestavalt presidendi mure juubelipeo kõnes tohutu hulga õnnetusjuhtumite ja hukkunud noorte inimeste pärast. On karm tõde, et enamasti on õnnetuste peapõhjustaja alkohol. Kui aga igal aastal hukkub sadu noori mehi liiklusavariides või muudes õnnetustes, siis jääb paratamatult loomata palju peresid ja rahvas kängub. Õnneks jätkub rahval tervet mõistust. Küsitlused näitavad enamiku positiivset suhtumist viinamüügi piiramisse. Detsembris toetas 70% pealinlasi ja 66% kogu Eesti elanikest alkoholi öise müügi keelustamist. Kui Tallinna linnavolikogu aseesimees Tarmo Lausing rääkis eelkäsitletud teemadel ETV hommikusaates, said talle osaks solvangud saatejuhilt, keda ilmselgelt ärritasid need kõnekad arvud rahva hoiakute kohta (mis peaksid kajastuma ka riigivalitsuse tegevuses). Kahjuks võib avalik-õiguslikust ringhäälingust tuua teisigi värvikaid näiteid sündmuste ühekülgsest ja parteilise värvinguga käsitlemisest. Kuigi seadus otsesõnu nõuab, et rahvusringhääling peab käsitlema sündmusi tasakaalustatult, pole see pahatihti nii. Meenutame kasvõi 2006. a presidendivalimiste kampaaniat, kus ETV saade „Aeg luubis“ kubises korduvatest rünnetest ühe presidendikandidaadi vastu. Ka mõni teine ETV saatejuht näitab avalikult oma negatiivset suhtumist Keskerakonda kuuluvatesse esinejatesse, olles teeninud ka saatekülalise sellekohase märkuse. Kuna tegu on laiema meediatrendiga, siis ei vaevuta selliste juhtumite pärast vabandama ega püüdlemagi objektiivsust. Kuulake või laupäeviti Vikerraadio „rahva teenreid” ja tõdete, et samalaadne parteiliste eelistustega suhtumine on hakanud valitsema sealgi. Miks teenivad arvamusliidri seisusse tõstetud ainult üht osa rahvast? Mu eesmärk pole arvustada maksumaksja poolt (mitte võimupartei kaukast!) rahastatavat rahvusringhäälingut, vaid näidata laiemat tendentsi, millega on kahjuks kaasa läinud ka avalik-õiguslik kanal. See ahendab meediapilti Eestis toimuvast ja peaks olema võõras demokraatlikule ühiskonnale. Õnneks on Eesti elu märksa mitmekesisem, kui suur osa meediast seda täna näidata suudab, soovib või tohib. Sel taustal tuleb uute meediakanalite teke üksnes kasuks. DELFI |
|||
| ||||||
|
|
|
