Avakõne Briti Nõukogu ja Tallinna linna mõttetalgutel Meile meeldib Eestis ennast sageli võrrelda teiste Euroopa riikide ja linnadega ning tunda rõõmu selle üle, kui sarnased me oleme, kui euroopalikud me oleme. Ma ei tea, kas selle üle rõõmustada või kurvastada, aga paraku ei sarnane me Euroopaga ainult positiivsete arengute poolest – sarnased on ka meie probleemid. Oleme Tallinnas jõudnud arengustaadiumini, kus linn on piltlikult öeldes voolanud üle ääre ning paljud seni linnas elanud inimesed on leidnud endale kodu ümberkaudsetes omavalitsustes. Sinna, kus veel üsna hiljuti laiusid põllud, on kerkinud uued eramud ja korterelamud või seadnud ennast suuremate maanteede ääres sisse linnast välja kolinud ettevõtlus. Tallinna ümber on kujunenud nn kuldne ring omavalitsustest, kus elanike arv jõudsalt kasvab. Ühest küljest kasvatab see küll nende omavalitsuste rahakotti, kuid teisest küljest toob kaasa ka hulgaliselt lahendamist vajavaid probleeme infrastruktuuri väljaarendamisel, ühistranspordi- ja haridusküsimuste korraldamisel. Hommikul sõidetakse tööle, õhtul koju tagasi ja nii võimegi näha teedel pidevalt looklemas tohutut massi sõidukeid, mis pendeldavad Tallinna ja ümberkaudsete omavalitsuste vahel. Võiks arvata, et kuna meie esivanemad olid ikkagi valdavalt maainimesed, talupojad, kisub esivanematelt päritud tung meid loodusesse tagasi. Seda aga ei saa öelda nende paljude Euroopa rahvaste kohta, kelle linnades võib samalaadset tendentsi märgata. Seepärast ma tahan tänada tänaste mõttetalgute korraldajaid püüde eest, leida lahendusi sellele tänapäeval levinud aktuaalsele probleemile - valglinnastumisele. Jälgides toimuvaid protsesse pingsalt, tundub mulle, et paljud inimesed hakkavad pendeldamisest ära tüdinema ja nad on peagi valmis oma harjumuspärasesse keskkonda linnas naasma. Urbanistlik keskkond kannab endas teatud kvaliteeti aktiivse inimese jaoks, mida saab pakkuda ainult suurlinnas. Eesti tingimustes Tallinnas. Sellest lähtuvalt ma püstitan teesi: kui me soovime, et valginnastumise protsess Tallinnas pidurduks, peab Tallinn muutuma suurlinnalikumaks. Linn peab pakkuma aktiivsele inimesele seda, mida ei saa pakkuda ükski ümberkaudne omavalitsus, so aktiivset elu ja sellele vastavat elukeskkonda. Linnakeskkond on ikkagi betoon, klaas ja asfalt ning need on ka märksõnad aktiivse elukeskkonna väljaarendamisel. Tallinna kesklinn vajab tihendamist (ma ei pea siin silmas vanalinna), et tekiks arvestatav alternatiiv aktiivset elu elavatele inimestele atraktiivse linnaruumi näol. Sealjuures peab oluline rõhuasetus olema tehtud avaliku ruumi arendamisele (nagu see on sündinud Harju tn ja sünnib peatselt Vabaduse väljakul). Ma ei tahaks uskuda, et kõik need aktiivsed inimesed, kes tänaseks on endale eluaseme rajanud väljapoole Tallinna, lepivad nende probleemidega, mis nende eluviisiga ei sobi, ning jäävad lootma lahendustele põllupeale ehitatud elamurajoonides. Ma usun, et tänaste mõttetalgute käigus lahatakse põhjalikult valglinnastumisega seotud probleeme ja pakutakse lahendusi, millest Tallinnale tulu tõuseb. Soovin teile lahenduste leidmisel talupojatarkust – seda peaks ju meil ometi olema. |
|||
| ||||||
|
|
|
