Tallinna Linnavolikogu istungil 20. märtsil 2008 Austatud kolleegid, Nõustun täielikult nendega, kes nõuavad – olgu õiglus ennekõike! Just sellest lähtudes ongi Keskerakond püüdnud Tallinnas omandireformi käigus tekitatud riiklikku ebaõiglust heastada. Kõik, kes vähegi suudavad ja tahavad mäletada, peaksid ju teadma, kuidas Eestis pärast iseseisvuse taastamist läbiviidud reformiga jäeti meie rahva üks osa ilma õigusest oma elamispinnale. See omandiõiguseta inimeste klass on teadagi sundüürnikud. Kõik teised, kaasa arvatud valdav osa siin saalis viibijaist või nende perekonnaliikmeist said kollaste kaartide eest oma korteri või maatüki erastada. Kui arvestada nende tehingute hind ümber rahalisse väärtusse ja võrrelda tänaste otsustuskorras müükidega, siis enamikel juhtudest tuleb neil sundüürnikel, kes nüüd lõpuks oma kodu omanikeks saavad, oluliselt rohkem maksta. Peaksime siia lisama veel nendele inimestele pideva pinge, avaliku näägutamise ja aastaid kestnud teadmatusega tekitatud moraalse kahju, mille puhul pole välistatud, et see tulebki ükskord inimõiguste rikkumisena Eesti riigil hüvitada. Kokkuvõttes läheb õigus oma kodule sundüürnikele väga kalliks maksma, mis on selgelt väga ebaõiglane võrreldes muudele elanikele osaks saanud kohtlemisega. Mul on ettepanek nendele valjuhäälsetele kriitikutele, kes ise said oma korteri või maa külmkapi hinna eest erastada: kui te peate oluliseks inimeste võrdset kohtlemist ning teil on sendi eestki riigimehelikku südametunnistust, siis makske linnakassasse see summa, mille te tänu omandireformile kokku hoidsite. See tähendab: lahutage oma eluaseme või erastatud maa turuhinnast selle erastamismaksumus EVP-des ja kandke vahe linna tuludesse. Nii võiksid toimida näiteks reformierakondlased Remo Holsmer, kes on saanud Tallinnas Müürivahe tänavas korteri 16 800 krooni eest, ja Ülle Rajasalu, kes sai erastada Pirital maad hinnaga 37,5 krooni ruutmeeter. |
|||
| ||||||
|
|
|
