Peaministri ja rahandusministri seisukohad riigieelarve puudujäägi põhjuste osas ei tohiks jätta omavalitsusi ükskõikseks, sest neid püütakse eriti küüniliste võtetega teha keskvalitsuse asemel vastutajaks. Vaatamata headele aegadele riigi majanduses, on vahendite ebaõiglase jaotamisega keskvalitsuse ja kohalike omavalitsuste vahel hoitud viimaseid ikkagi näljapajukil. Omavalitsustel on tulnud kõik need aastad elada peost suhu. Ühinedes Euroopa Liidu kohalike omavalitsuste hartaga, võttis Eesti Vabariigi valitsus kohustuse tagada omavalitsuslike ülesannete täitmiseks vajalikud ja piisavad vahendid. Praegune linnade ja valdade rahastamise süsteem Eestis ei arvesta aga omavalitsustele pandud ülesandeid, nende tulude ja kulude struktuuri, finantspositsiooni ega investeerimisvõimet. Ebapiisavatele vahenditele vaatamata püüavad linna- ja vallavõimud neile pandud ülesannete täitmisega siiski toime tulla, kasutades selleks neid nappe võimalusi, mis neile jäetud on – laenamist ja koostööd erasektoriga. Niisugust olukorda ei saa küll kuidagi normaalseks ja jätkusuutlikuks pidada, sest praeguste seadusest tulenevate ülesannete täitmiseks puudub nii stabiilne kui ka piisav finantsressurss. Kui võrrelda üldvalitsuse eelarvetulude jagunemist meiega sarnasesse kultuuriruumi kuuluvates riikides, nt Rootsis ja Taanis, siis seal jagunevad need keskvalitsuse ja kohalike omavalitsuste vahel enam-vähem pooleks. Eestis on aga jagunemine 80:20 omavalitsuste kahjuks, ehkki nende ülesanded on Põhjamaadega sarnased. Tallinna linna tuludest moodustavad kõige kaalukama osa, 80% üksikisiku tulumaksust ja otseselt keskvalitsuse otsustest sõltuvad eraldised. Enam-vähem samad proportsioonid kehtivad kõikide omavalitsuste suhtes. (Ka üksikisiku tulumaksust laekuv osa – praegu kõigest 11,9% – sõltub teatavasti riigivõimust.) Reitinguagentuur Moody's tõi oma raportis 2007. aastal Tallinna finantssuutlikkust hinnates ühe puudusena välja, et linna tulude poolel puudub paindlikkus. See tähendab, et omavalitsusel puudub võimalus suurendada oluliselt oma tulu läbi uute maksude kehtestamise või olemasolevate tõstmise. Kohalike maksude osakaal omavalitsuste eelarvetes on kõigest 1% juures, Tallinnas pisut kõrgem. Lisaks leiti, et piisav paindlikkus puudub ka kulude poolel: järsku kulude kokkuhoidu ei ole võimalik saavutada, jättes lihtsalt midagi tegemata. Võrreldes keskvalitsuse ja Tallinna linna kulutuste struktuuri, torkab silma, et linna puhul moodustab tegevuskulude maht enam kui 62% kuludest, samas kui keskvalitsusel on see 21% ehk kolm korda väiksem. Omavalitsuste kulude niisugune struktuur tuleneb otseselt sellest, et nende poolt pakutavad teenused on ülimalt kapitalimahukad ning eeldavad põhivarade olemasolu hoonete ja rajatiste näol. Vara säilimiseks on seda aga vaja igapäevaselt korras hoida ning see tähendab suuremahulisi töid koolide ja lasteaedade remontimisel, teeaukude lappimisel, tänavate puhastamisel jne. Lisaks sellele, et omavalitsusel on vaja piisavaid vahendeid tegevuskulude katteks, on vaja teha ka suuremahulisi investeeringuid jätkusuutlikuks arenguks. Keskvalitsuse ja Tallinna linna investeeringute mahu võrdlus näitab, et keskvalitsusel moodustavad need riigieelarve kuludest ligi 6% (93,6 mld kroonist 5,665 mld kr), Tallinna linna eelarvekuludest aga üle 20% (7,7 mld kroonist 1,57 mld kr). Seejuures ei ole veel arvestatud investeeringuid, mis tehakse ära koostöös erasektoriga koolide renoveerimisel ja elamuehituses ning kulusid ühisveevärgi ja kanalisatsiooni ehituseks ning sadevee ärajuhtimisele. Koos nendega on investeeringute osakaal eelarves veelgi suurem. Tallinn on seni oma investeerimisvajadust suuremas osas katnud põhivara müügist ja laenu kaasamisega. Selline finantseerimise viis ei ole aga pikemas perspektiivis jätkusuutlik. Erinevate skeemide läbi omavalitsustele jagatud investeerimistoetused on olnud ilmselgelt ebapiisavad ja jaotuspõhimõtted ei ole olnud läbipaistvad. On selge, et omavalitsustele pandud ülesanded on tunduvalt kapitalimahukamad kui keskvalitsuse funktsioonid, kuid vaatamata sellele pole omavalitsuste tulubaasi kapitalikulude komponenti sisse arvestatud või on selle osatähtsus marginaalne. Tallinna linnal on ainuüksi amortisatsioonikulu aastas üle ühe miljardi krooni. Nüüd võib küsida, miks on Tallinna kulutustes nii suur osakaal investeeringutel? Ühest küljest on see põhjendatav kõrgemast elustandardist tulenevate ootustega avalikule sektorile. Teisest küljest aga avaldab investeeringute mahule väga olulist mõju omavalitsuse varade struktuur. Suurema osa linna varast moodustavad hooned ja rajatised. Praeguse seisuga on Tallinna linna bilansis 815 tervikhoonet, 571 hoone osa ja 15 spordirajatist. Sõiduteid on kokku 972 km, kõnniteid 870 km, lisaks 9 silda, 9 tunnelit, 22 viadukti jpm. Enamik omavalitsuse teenuseid on kapitalimahukad ja nende osutamiseks on vajalik füüsiline infrastruktuur hoonete ja rajatiste näol. Siit ka vastus küsimusele, miks linn peab nii suure osa oma kulutustest suunama investeeringuteks. Täiesti kohatu on praeguse majandusseisaku juures näidata omavalitsusi selles süüdlastena. Riiki juhitakse ikka Stenbocki majast Toompealt, mitte Kapa-Kohilast ja isegi mitte Vabaduse platsilt või Vana-Viru tänavalt. Tallinna linnal on küll reitinguagentuuri Moody's hinnangul Eesti majanduse mootori roll, kuid käpardliku riigieelarve vastuvõtmise süüdlast otsides tuleks peaministril peeglisse vaadata. Tallinna ahistamise või tasalülitamise plaanid võivad kaasa tuua negatiivseid tagajärgi kogu Eesti majandusele. See võib küll tunduda klišeeliku liialdusena, aga välisinvestorite silmis Tallinn ongi Eesti ning Eesti on Tallinn. Tulenevalt sellest väga olulisest rollist Eesti majanduses, peaks Tallinna areng olema ka keskvalitsuse huvides. Valitsussektori koondtasakaalu mõttes võib ju kõik hästi paista, samas võib ebapiisavate vahendite tõttu omavalitsuste omanduses oleva vara väärtus kiiresti langeda ja nii mõnigi objekt on sootuks hävinud. Nii on ülejäägiga riigieelarve olnud vaid fassaad, mille taga varemed. Paljuräägitud omavalitsusreform ei anna loodetud efekti, kui see kujutab endast ainult administratiivset liitmist või lahutamist. Ilma piisavat tulubaasi kindlustamata ei ole ka muudetud piiridega omavalitsused jätkusuutlikud. Valitsusepoolne nõukogude propaganda vaimus tehtav „selgitustöö“, s.o oma vigade veeretamine linnade-valdade kraesse, ei paranda kuidagi kokkukuivanud laekumisi riigikassasse. See aga ongi praeguse kriisi peamine põhjus. Lühendatud variant ilmus 30.04. Äripäevas |
|||
| ||||||
|
|
|
