Valitsus hulbib sihitult Ansipi valitsust hoiab koos veel vaid võimuiha ja Keskerakonnale vastandumine. Et valitsusel puudub Eesti arenguks muutunud oludes igasugune programm, oleks ausam võimult taanduda. On arusaadav, kui kõikuma löönud jalgealune ja silmist kadunud siht tingib vastakaid hinnanguid riigi majandusseisule ja väljavaadetele. Aga soovimatus oma vigu tunnistada ja suutmatus lahendusi pakkuda ainult suurendavad segadust. Paraku ongi istuva valitsuse põhitegevuseks saanud klammerdumine võimu külge ning kogu energia kulub enda olemasolu õigustamisele. Mullu tuldi võimule ilusate, aga enamasti õõnsate lubaduste ning natsionalismi-maigulise eufooriaga. Kriitika- ja analüüsivõime tundus siis ülearune, rääkimata vajadusest arvestada ohumärke majanduses. Isegi majandusnäitajate halvenedes jätkas valitsus reageerimise asemel eneseimetluse ja udujutuga. Halekoomiliselt mõjus nii Siim Kallaselt tellitud kiidukõne säästueelarve teinud valitsusele kui ka vaevaga positiivseks venitatud I kvartali majanduskasv 0,4%. Kohe näha, et vanad sõbrad Nüüdseks rebeneb kolmikliit aga juba igast õmblusest ja valitsusest õhkub paanikat. Seda on näha mitmes plaanis. Vastukäivaid signaale on tulnud stabilisatsioonireservi kasutamise kohta. Ei julgeta tunnistada, et majanduslangus jätkub kauem ja see on järsem, kui avalikult räägitud. Võimalik, et valitsus teab, aga hämab Eesti majanduse tegeliku perspektiivi osas ja hoiab reserve veel saabuvateks mustadeks päevadeks. Euro kasutuselevõtu väljavaated muutuvad – ennekõike kõrge inflatsiooni tõttu – üha viletsamaks. Kuid „luige-haugi-vähi”-koalitsioonist kostab nii hääli, et euro võetaks kasutusele ühepoolselt, kui ka selle vastu. Alles hiljuti lubas valitsusjuht veel lõputut majanduskasvu, seejärel pidi tunnistama, et optimismiks pole enam suurt alust, ja nüüd sarjab ta juba jälle neid, kes räägivad majanduslangusest. Milline uskumatu kohanemisvõime! Kuna Ansipi suutmatus riiki juhtida lükkas rööbastelt niisugused majandusvedurid nagu transiit, metsatööstus ja turism, on täielik alus mitmete majandusmeeste nõudmisel, et ta taanduks. Kadunud on juba sadu töökohti, kuid pole mingit kahtlust, et tööpuudus ja elujärje langus süvenevad veel tükk aega ning see hakkab avalduma nii statistikas kui igapäevaelus. Aga nagu laulus refrääni, võime kuulda üksnes valitsuse eneseõigustusi. Mõistagi on vaja tähelepanu kõrvale juhtida. Kui võimuliit seda ei teeks, siis esitataks neile küsimusi – mh vastutuse kohta miljarditesse ulatuva eksimuse eest eelarves, kusjuures varasemast on kontol ligi miljard krooni suhkrutrahvina üleliigsete laovarude eest. Kuid see ei tarvitse veel kõik olla. Maksumaksjat võivad tabada ka keskkonnatrahvid. Ning seda kõike aina pingelisemas majandusseisus ja eelarve kokkukuivades. Samas hoiab Reformierakond nagu püha lehma oma valimislubadust langetada jätkuvalt üksikisiku tulumaksu määra, hoolimata sellest, et niisugune vastutustundetus jätab järgmisel aastal riigikassa täiendava 600 miljoni kroonita. Et tähelepanu tegelikelt probleemidelt, mh ummikusse aetud majanduselt kõrvale juhtida, püütakse pealinna elu näidata moonutatult. Sündmusi jälgivatele inimestele mõjub see groteskini ebausutavalt. Fakt on, et samal ajal kui valitsus tõmbab riigieelarvest maha pealinnale lubatud raha, saavad Tallinna eakad inimesed ja lastega pered kätte kõik toetused ning lasteaedadesse, koolidesse ja teedeehituseks investeerib pealinn samuti jätkuvalt suuri summasid. Valitsus peseb käed Paduliberalism Eesti moodi jätab riigile minimaalse rolli sotsiaalsete probleemide lahendamisel ja süveneva ebavõrdsuse silumisel. Liberaalse majanduse kantsis USA-s seda siiski patuks ei peeta, Kongress ja valitsus püüavad hoopis leida mehhanisme hammasrataste vahele jäänute abistamiseks. Kinnisvara- ja eluasemeturu langus puudutab USA-s valusalt miljoneid peresid. Hiljuti kiitis Kongressi Esindajatekoda heaks seaduse tervelt 300 miljardi dollarilise mahuga eluasemelaenude kindlustamise fond loomiseks, et aidata poolt miljonit peret. Fondi toel saavad nad kergendust võlgade maksmisel ja säilitavad laenuga soetatud elamispinna. Kui Eestis pakuti välja analoogne idee, kuulutati see punaseks propagandaks ja populismiks. USA poliitikud käituvad sotsiaalsete probleemide lahendamisel märksa riigimehelikumalt kui ideoloogilisi stampe järgivad Eesti poliitikud. Sihitu hulpimise asemel oleks praegusel valitsusel aus oma vigu tunnistada ja öelda, et ei saanud hakkama. |
|||
| ||||||
|
|
|
