Austatud linnavolikogu liikmed, linnaosade halduskogude esindajad ja teised külalised! Viisteist aastat on ühe linna arengus umbes sama pikk aeg kui üks hetk või viiv inimese elus. Linn on igavikuline nähtus ja ka Tallinna arengus toimunud protsessid on aastasadadepikkused. Samas on 15 aastat juba küllaldane aeg, et anda hinnang nendele otsustele, mis toona tehti. 1980. aastate lõpul sai ühiskonnas alguse demokratiseerimise protsess, mis Tallinnas kergitas päevakorda nõukogude ajal kunstlikult loodud administratiivjaotuse ümbervaatamise. Nii moodustatigi pärast 1989. aastat toimunud kohalike omavalitsuste valimisi Tallinna Linnavolikogus haldusreformi komisjon ning hakati sihipäraselt tegelema linna juhtimise otstarbeka detsentraliseerimisega. Esimene ja ka üks olulisemaid tookordseid otsuseid oli Tallinna Linnavolikogul üleminek totalitaarsest elukorraldusest demokraatliku elukorralduse juurde ning sellest lähtuvad struktuursed muudatused linna juhtimisel. Selle töö tegi keeruliseks linna erinevate piirkondade väga erinev arhitektuur, ajalooline taust, elulaad jpm, otsustati detsentraliseerimist rakendada järk-järgult, vastavalt kohapealsele valmisolekule. Esimesena moodustati 31. jaanuaril 1992 Haabersti linnaosa, millele järgnesid sama aasta 4. juunil Nõmme linnaosa ja 10. detsembril Pirita linnaosa. 15. aprillil 1993 võttis Tallinna Linnavolikogu vastu otsuse, mis võimaldas ka viiel ülejäänud linnaosal moodustada haldusnõukogud ja kinnitada põhikiri ning kiitis heaks linnaosa piirid. Kohaliku elu korraldamise õiguse üleviimine linna kesktasandilt madalamatele institutsioonidele ja kohaliku omavalitsuse toomine linnaelanikele lähemale läbi linnaosade moodustamise oli tolleaegsetel linnajuhtidel ainuõige valik. Tallinna linnavõimu tsentraliseeritus oleks tänasel päeval kaasa toonud veelgi sügavamad probleemid rahva võõrandumisega võimust ning vähendanud võimalusi oma elu korraldamisel Eesti riigis kaasa rääkida. Tagantjärele on raske hinnata, kui suurt efekti oleks linnavalitsemise tsentraliseerimine andnud. Totalitaarsest süsteemist demokraatliku elukorralduse juurde üleminekul ja osalusdemokraatia arengus oleks see kindlasti olnud tagasilöök. Kuid rääkides majanduslikust efektist ei saa kuidagi väita, et Tallinna valitsemiskulud oleksid eriliselt kõrged või edestaksid teiste omavalitsuste vastavaid kulusid. Vaatamata sellele, et Tallinn on Eesti kõige suurem omavalitsus, oleme me üldvalitsemiskulude poolest vabariigis keskmisel tasemel: Tallinnal on osakaal kuludest 12,7%, Eestis keskmiselt 13,1%. Suuremad üldvalitsemiskulud on ligi sajakonnas omavalitsuses, sh näiteks Kuressaares ja Viimsis. Kusjuures aastate jooksul on toiminud selge tendents kulude kokkuhoiule linnaosades. Alates aastatest 1996/97 on kärbitud linnaosavalitsuste koosseise poole võrra. Omavalitsus pole aga äriühing ning selle edukat toimimist ei saagi ainult rahanumbritega hinnata. Tulude ja kulude tasakaal ning jätkusuutliku arenguperspektiivi olemasolu on piisav omavalitsuse majandusliku arengu positiivseks hindamisel. Selline hindamine ei peaks taanduma aga näiteks Tallinna puhul tasemele „kuidas pealinna inimeste arvel kokku hoida”. Teine oluline kriteerium on omavalitsuse sotsiaalne areng ja suutlikkus vajalikke teenuseid osutada. Seda on aga hoopis keerulisem hinnata ning ilmselt on ainuke kriteerium selle hindamiseks omavalitsuse territooriumil elavate inimeste rahulolu. Kaheksa linnaosa loomisest möödunud 15 aasta jooksul on linnaosade roll ja halduskogude staatus olnud pidev diskussiooniobjekt, ning seda põhjendatult. Inimesed tunnevad, et vaatamata võimalusele avaldada oma tahet valimistel, ei osale nad Eesti riigis tehtavate otsuste kujundamisel. Rahulolematus torkab eriti silma Riigikogu tasandil, aga tõenäoliselt see poleks nii, kui omavalitsuste tasandil oleks kõik korras. Tekib küsimus: kas see on tänases Eestis piisav, kui inimesed perioodiliselt saavad valida kedagi esinduskogudesse? Seni on esindusdemokraatia toiminud, kuid kas see on nii ka homsel päeval? Ma leian, et enne, kui asuda Tallinna linnas meie esinduskogude rolli suurendama või vähendama, tuleks selgeks teha, kas me vajame rohkem esindusdemokraatiat või osalusdemokraatiat. Lõpuks pole ju põhimõttelist vahet, kas mingi planeeringu üle langetavad otsuse valimistel mandaadi saanud inimesed halduskogu istungil või linnavolikogu istungil. Samuti ei lähe inimestele korda, kas kesklinna elanike arv muutub linnaosa piire nihutades paarikümne tuhande inimese võrra suuremaks või mitte. Põhimõtteline erinevus on aga selles, kas lisaks volinikele saavad konkreetse otsuse sündimisel kaasa rääkida linlased. Ega vist sellele ei vaidle keegi vastu, et Eesti inimeste soov oma elu kujundamisel kaasa lüüa on viimastel aastatel jõuliselt tõusnud. Meenutagem kasvõi aktsiooni „Teeme ära” ning inimeste tugevat toetust sellele ettevõtmisele. Kui me selliseid tendentse Eesti ühiskonnas ei arvesta, võivad osutuda asjatuks ka katsed midagi paremuse poole muuta. Erinevate poliittehnoloogide püüded ühte või teist asja oma erakonna kasuks pöörata pigem kahjustavad meie demokraatiat kui toetavad selle arengut. Lugedes seisukohti, mida Tallinnas opositsioonis olevad erakonnad aeg-ajalt üllitavad ja hinnates seejuures kasutatavat retoorikat, tekib mul küsimus – kas Eestis on mõne inimese arvates liiga rahulik elada, et valijaid üksteise vastu üles ässitatakse? Mille poolest on näiteks Lasnamäel elavad valijad halvemad kui Nõmme valijad? Miks te neid halvustate ja alavääristate? Ma saan aru, et põhjuseks on suhtumine Keskerakonna edusse Tallinnas, aga see ei õigusta inimeste ja nende valikute halvustamist kuni kohatise rassistliku suhtumiseni välja. Tahaksin kummutada müüdi, nagu oleks Keskerakond valimistel edukas ainult paaris linnaosas. Keskerakonda saatis valimisedu kogu Tallinnas, ta sai teistest erakondadest enam mandaate kuues linnaosas. Suhtun lugupidavalt kõikidesse tallinlastesse, sõltumata sellest, kas nad andsid hääle mulle või valisid IRLi ja Reformierakonda. Samasugust suhtumist ootaks ka teistelt rahvaesindajatelt. Eesti edu mahamängimise põhjuseid ei maksa otsida ainult majanduse tsüklilisusest või mõne naaberriigi vaenulikkusest. Üks põhjus on just sellises inimestevahelise vaenu õhutamises ja ülbuses. Selle jätkudes saab meil elu Eestis minna ainult halvemaks, mitte paremaks. Kokkuvõtteks tahaksin rõhutada, et Tallinna linn moodustab proportsionaalselt küll suure osa Eesti ühiskonnast, kuid meie probleemide lahendamise võti ei asu linnas. Eesti areng on jõudnud pöördepunkti, kus tuleb teha põhimõttelisi otsuseid kogu Eesti jaoks. Kas jätkata esindusdemokraatiaga või anda inimestele suuremad võimalused osaleda otsuste tegemisel? Kas jätkata rahvuspopulistliku pealiiniga või märgata, et Eestis elab ka kolmsada tuhat teistest rahvustest inimest? Neid ja teisi põhimõttelisi küsimusi pole võimalik lahendada poliittehnoloogiliste võtetega ning naiivne oleks ka loota, et omavalitsusüksuste liitmised ja lahutamised või kaotamised probleemidele lahenduse tooksid. Vaja on hoopis rohkem riigimehelikkust. |
|||
| ||||||
|
|
|
