Prantsuse kirjanik Antoine de Saint-Exupéry ütles, et me kõik oleme pärit oma lapsepõlvest. Nii see on. Aga meie lapsepõlve kõige olulisemaks kujundajaks jääb kool. Niisiis täpsustagem: me oleme enamasti pärit oma koolipõlvest. Lapsepõlv ja koolipõlv. Eks lapsepõlves tehta ikka rumalusi. Lapsepõlves õpib inimene vahet tegema, mis on rumalus ja mis ei ole rumalus. Kuid sellest jääb elus väheks. Kui algab koolipõlv, kui minnakse kooli, siis õpitakse hoopis uut asja: misasi on tarkus. Õpitakse vahet tegema enam mitte lihtsalt sellel, misasi on rumalus ja mis ole, vaid sellel, mis vahe on rumalusel ja tarkusel. Just sellepärast tähistamegi Eesti Vabariigis esimest laste koolimineku päeva, 1. septembrit Tarkusepäevana. Me elame praegu riigis, mis näib küll väärtustavat rohkem ainelist kui vaimu ja hinge rikkust. Poliitikud räägivad ühe suupoolega hariduse prioriteedist ja teise suupoolega koolide sulgemisest. Rahaorjus ja vaimuvabadus peavad tänapäeva maailmas visa võitlust. Eesti rahvale on aga kool alati olnud rahvusliku vaimu kants ja koolmeistrid vaimu lipukandjad. Armsad õpetajad, teie jätkate seda üritust, mis meid on maarahva seisusest toonud Euroopa Liidu rahvaste väärikasse perre. Ilma selle tööta, mida täna teete teie, poleks eestlastel olnud ei esimest ärkamisaega XIX sajandil ega teist ärkamisaega XX sajandil. Ma julgen isegi kaugemale vaadata: ilma teie tööta ei oleks meil oodata uut ärkamisaega XXI sajandil. Kooli vaim ja kooli hing – me ütleme: kooli vaimsus – on see, mis hoiab elus meie rahva. Mina olen õppinud siin, Tallinna 32. Keskkoolis. Täna, Tallinna Linnavolikogu esimehena pean ma tunnistama, et saan üha selgemini aru, mida eluks vajalikku mulle nende seinte vahelt on eluks kaasa antud. Loetleda siin kõike ei jõua, aga ma nimetaksin üht – ma olen aru saanud oma tänuvõlast oma õpetajate, oma kooli- ja klassikaaslaste ees. Ilma nendeta oleksin ma täna teistsugune – ja vaevalt et kuigivõrd parem. Igale inimesele on kõige armsam tema enda kodu. Igale inimesele jääb kõige armsamaks tema enda kool. Kui aastate pärast siin minu asemel kõneleb Tarkusepäeval keegi tänastest esimesse klassi astujatest, siis loodetavasti võib ta ütelda sedasama: Aitäh, kool! |
|||
| ||||||
|
|
|