Kõik, kes on jälginud arutelu omavalitsusreformi üle, on kindlasti ka märganud, et see keskendub põhiliselt omavalitsuste liitmise küsimustele. Rõhutakse reformi sellele osale, mis tekitab kõige rohkem eelarvamusi ja vaidlusi. Samas on omavalitsuste liitmine haldusreformi teostamisel ainult üks ja sugugi mitte kõige olulisem osa. Liitmisjutu juures jääb arusaamatuks, millised omavalitsuste ees seisvad probleemid sellega loodetakse ära lahendada. Kas peale ametnike arvu eeldatava vähenemise jääb ka parandamist vajavaid koolikatuseid vähemaks või jäävad remontimist vajavad teed lühemaks? Ma olen veendunud, et liitmine pole tegelikult võluvits kõikide probleemide lahendamiseks. Kõikide haiguste ravimiseks ei saa ju kasutada ainult ühte ravimit! Aspiriin ei aita ühtemoodi peavalu ja kõhuvalu vastu. Haldusreformi on püütud läbi viia juba pikka aega, aga eelkirjeldatud lähenemine on viinud selle korduvalt tupikusse. Ka praegune katse põrkub omavalitsuste vastuseisule. Samas ei leidu vist küll ühtegi omavalitsusjuhti, kes ei kurdaks probleemide üle ega leiaks, et midagi on vaja teistmoodi teha ja olukorra parandamiseks saab ka üht-teist ette võtta. Ma leian, et kõigepealt tuleks selgeks teha, mis järjekorras ja mis samme astuda. Reformi aitaks edasi viia keskendumine kõigepealt nende küsimuste lahendamisele, millega omavalitsustel tuleb kõige rohkem vaeva näha. Mahukamad neist probleemidest on seotud hariduse, ühistranspordi, kohalike teede parandamise ja jäätmehooldusega. Võtame näiteks hariduse. Omavalitsused ei suuda ehitada ja hooldada koole ning lasteaedu, sest see on olemasoleva tulubaasi kohta liiga kapitalimahukas. Üks väheseid võimalusi on omavalitsustel teha seda kas laenu abil või koostöös erasektoriga. Seda aga piirab omavalitsustele kehtestatud laenupiir. Nende liitumisel kasvab remontimist vajavate koolide ja lasteaedade hulk ning samamoodi suureneb ka investeeringuvajadus. Järelikult ressurssi juurde ei tule. Sama kehtib kohalike teede remontimise kohta. Kõige radikaalsema haldusreformi variandi tulemusena peaks jääma Eestisse 15 omavalitsust. Ühistranspordi tulemusliku korraldamise jaoks on aga sedagi liiga palju. Eestis on spetsialiste, kes suudaksid ühistransporti vajalikul tasemel korraldada, vähem kui kahel käel näppe ning enamus neist töötavad Tallinnas. 15 omavalitsusele neid päris kindlasti ei jaguks ja see poleks ka otstarbekas, kuna ühistransport ületab reeglina omavalitsuse piire. 15 omavalitsusel oleks mõistlik konsolideeruda ja anda vedude korraldamine ühistranspordi keskustele, mis tegeleksid mitme maakonnaga. Samuti võiks kogu ühistranspordi korraldamise tsentraliseerida Autoregistrikeskuse juurde. Riigieelarves on tänavu 693 miljonit, Tallinna linna eelarves 828 miljonit krooni ühistranspordi korraldamiseks. Mahud on täiesti võrreldavad ega muutuks hoomamatuks selle valdkonna tsentraliseerimisel. Tallinna linnas ju sama mahu juures ühistranspordi korraldus toimib! Lähtuvalt lahendusest tuleks muudatus teha ka seadusesse. Kuidas selle probleemi automaatselt lahendaks omavalitsuste liitmine, jääb mulle arusaamatuks. Jäätmemajanduse korraldamiseks piisab Eestile siin toodetava prügi koguseid arvestades ainult ühest euronõuetele vastavast prügilast – nagu see on ehitatud Jõelähtmele. Juba praegu on selliseid prügilaid Eestis tegelikult rohkem ning olemasolevad probleemid saaks lahendada jäätmete ümberlaadimisjaamadega. Lahendused selles valdkonnas on seotud omavalitsuste koostööga ja ka praegu ei näe ma selles osas erilisi takistusi. Kuidas muudaks aga omavalitsuste liitmine nad koostöö-altimaks, see jääb jällegi arusaamatuks. Koostöö on eelduseks jäätmeprobleemi lahendamisel nii ühel kui ka teisel juhul. Omavalitsuste liitmise ja piiride muutmisega kaasnevad nii positiivsed kui ka negatiivsed nähtused. Ei ole vaja vassida, ühte poolt rõhutades ja teist poolt pisendades või üldse maha salates. Positiivne on kindlasti see, et haldusteenus paraneb. Eestis lihtsalt pole nii palju häid spetsialiste, et neid jaguks 227 omavalitsusele, ja oluline on ka see sünergia, mis tekib heade spetsialistide koostööst. Samas on ka täiesti selge, et teenus kaugeneb. Vahemaa omavalitsuse keskuse ja elaniku vahel on suuremas omavalitsuses igal juhul pikem ning kõigil elanikel pole võimalik vallavalitsusse autoga vurada. Omavalitsus on riigis aga praktiliselt ainuke institutsioon, kes peab suhtlema ka kõige kaugemates maanurkades – ükskõik kui kaugel inimene keskusest elab. Loomulik tendents on inimeste koondumine tõmbekeskuste ümber. Üle-eestiline tõmbekeskus on Tallinn, kuid piirkondlike tõmbekeskustega on kaetud kogu Eesti. Üheks eduka ühinemise eelduseks on väljakujunenud tõmbekeskustega arvestamine, kuhu koondatakse ühinemisjärgselt avalikud teenused. Joonlauaga kaardi peale joonte vedamine lõhuks loomulikul teel kujunenud keskused. Tallinna puhul on räägitud nii tükeldamisest (lõhkumisest) kui ka liitmisest ehk Suur-Tallinnast. Tükeldamisel ei ole mõtet pikalt peatuda, sest see jutt kuulub samasse kategooriasse kui Eestisse autonoomse piirkonna moodustamise idee. Suur-Tallinn on aga reaalsus, mis juba eksisteerib, kui me räägime sellest kui sotsiaal-majanduslikust kategooriast. Administratiivsed meetmed Tallinna piiride muutmiseks antud momendil pole aga vajalikud ning igasugune tegevus selles suunas oleks praegu lihtsalt ümberkaudsete omavalitsuste või Tallinna vägistamine. Tallinna küsimused haldusreformi kontekstis on peamiselt: - pealinna suhted keskvõimuga; - pealinna suhted teiste omavalitsustega ning - kontseptuaalsed lahendid (kas Tallinn on üks omavalitsus maakonnas või ongi näiteks maakonna staatuses). Omades erinevates valdkondades proportsionaalselt kogu Eestiga võrreldes väga suurt osa (elanikest 1/3, SKP-st 50,8%, elektri ja sooja tarbimisest ligikaudu pool jne), on Tallinnal Eesti elu kujundamisel ja Eesti eduloo kujunemisel kandev roll. Kogu Tallinna potentsiaali kasutamiseks on vajalik tema staatuse määratlemine, mida on nimetatud ka pealinna seaduseks. Peaks selge olema ka ilma, et Riigikontroll vastava auditi läbi viiks, et ei saa olla ühesugused kohustused 100 elanikuga Piirissaare vallal ja 400 000 elanikuga Tallinna linnal. Mõlemaid aga juhitakse KOKS-ist lähtuvalt. Mitmes valdkonnas on Tallinn võtnud vabatahtlikult enda kanda ülesandeid, millega peaks tegelema keskvõim, nagu näiteks tervishoius, väikeettevõtluse toetamisel ja töökohtade loomisel jpm. Tallinna eriline staatus vajab reguleerimist. Tallinn – omavalitsuse nägemus haldusreformist * Laiapõhjalise komisjoni moodustamine maavanemate, omavalitsuste liitude ja Tallinna linna esindajatest reformivajaduste läbitöötamiseks * Lahendamist vajavate küsimuste selgitamine ja nendele lahenduste pakkumine - omavalitsuste piire ületavate küsimuste osas - investeeringute rahastamise/kaasfinantseerimise osas jne * Tallinna kui vabariigi pealinna ja üle-eestilise tõmbekeskuse eristaatuse määratlemine * Liitumistingimuste läbitöötamine * Haldusreformi ajakava koostamine * Teavitustöö käivitamine omavalitsustes haldusreformiga kaasnevate muutuste selgitamiseks |
|||
| ||||||
|
|
|
