2007. aasta sügisel käisime väikse ettevõtjatest delegatsiooniga Londonis, kus kohtusime Lordmeeri, IFSLi ja börsi esindajatega ning arutasime Tallinna šansse osaleda rahvusvahelises konkurentsis finantsteenuste pakkumisel. Tollane Lordmeer John Stuttard (kes on muuhulgas olnud ka üks Nokia börsile viijatest) tundis meie piirkonda hästi ja julgustas meid selle ideega jätkama. Sealt sai alguse protsess, mille eesmärgi täna võiks sõnastada nii: aastal 2012 on Tallinn tuntud kui kindlate kompetentsidega regionaalne finantsteenuste keskus. Poolteise aasta jooksul on see idee kogunud nii toetajaid kui ka kritiseerijaid ning kohati on mulle tundunud, et meie toetajad ja sõbrad väljapool Eestit usuvad idee teostatavusse isegi rohkem kui meie ise. Ometi oleme liikunud aina suurema konkreetsuse suunas ja tänane ajurünnak on üks tõestus sellest. Miks on Tallinnale oluline saada finantsteenuste keskuseks? Sest Tallinnale on oluline, et siin elavate inimeste töökohad oleksid hästi tasustatavad. Üksikisiku tulumaks on linna jaoks peamine tuluallikas. Muidugi ei kasvaks edu saavutamisel tööhõive ja tulu ainult finantssektoris, mõju ulatuks palju kaugemale. Tulu saamisest vähem tähtis pole ka sotsiaalne pool. Mida suurem tööhõive, seda väiksem linnapoolset sotsiaalset tuge vajavate inimeste hulk ning rohkem ressursse saab suunata linna arendusprojektidesse. Riskivabam on hoida mune mitte ühes korvis, vaid panustada mitmetele eesmärkidele. Tallinn ei ole ülisuures sõltuvuses ühestki turust ega majanduse valdkonnast. Küll aga oleme sattunud liigsuurde sõltuvusse siseturu teenindamisest. Samas on linlane enamasti teenindaja igal pool maailmas. Täna on 7 tallinlast 10st hõivatud tertsiaarsektoris. Edendades eksporditavate finantsteenuste valdkonda, on meie eesmärk suurendada välistarbija teenindamist. Ehk siis pakkuda rohkem teenust mitte oma majanaabrile, vaid ülelahenaabrile. Kui vaadata, millised oleksid täna need välisraha teenivad, mitte omavahel kauplevad teenindussektorid, siis ega neid teenuseid nii väga palju loetleda polegi. Me tegeleme paralleelselt nii loomemajanduse, innovatsiooni kui ka klastritemaatikaga. Äriteenused, infotehnoloogialahendused ja finantsvahendus ongi need valdkonnad, kus on enam lootust teenust välisturule pakkuda ning seeläbi kõrgemat töötasu teenida. Miks oleme tulnud just nüüd – ajal, kui kogu maailma finantssüsteem on kaoses – välja niivõrd ketserlikuna näiva teemaga? Aga vaevalt usub keegi, et nii see jääbki. Jah, rahamaailm ei pruugi taastuda sellisena, nagu see oli enne 2008. aastat, aga raharinglus taastub. Nobeli majanduspreemia laureaat Paul Samuelson pakub, et miski ei parane enne 2012. aastat ning meid ootab ees erakordselt pikk taastumisperiood. Aga vaatame ettepoole, vaatame „Beyond the crisis”. Kui kriis on möödas, siis on hilja hakata stardiks valmistuma. Võidab see, kes on juba stardipakkudel valmis. Viimaseks, aga mitte vähem tähtsaks pean ma mõtet, et pealinn veab järele teised piirkonnad. Vähemalt nii on see enamikus riikides. Väiksemad ja keskmised riigid, väheste eranditega, konkureerivad oma pealinnade kaudu. Kui üks või teine tegevus kontsentreerub pealinna, ei tähenda, et pealinn oleks hoolimatu teiste regioonide ja linnade suhtes. Eesti vajab vedureid, mis aitavad majanduse käima vedada, ja Tallinn regionaalse finantsteenuste keskusena oleks kindlasti üks selline vedur. |
|||
| ||||||
|
|
|
