Head tallinlased, austatud külalised! Eesti ei ole väike ei pindala ega rahvastiku poolest. Maad on meil rohkem kui nii mõnelgi teisel Euroopa ning isegi Euroopa Liidu riigil. Ka rahvast on meil rohkem kui mõnel teisel Euroopas. Kui me oleme harjunud mõtlema „oma väikesest Eestist”, siis on sellel hoopis teine põhjus kui pinnamõõt või rahvaarv. Me räägime oma „väikesest Eestist”, sest see riik on meie laps. Me oleme olnud tänase Eesti sünni juures, aga me mäletame just tänase päeva kaudu ka meie riigi sugupuud, meie riigi põlvkondi, alates Eesti Vabariigi sünnist 1918. aastal. See sünnihetk oli „Manifest Eestimaa rahvastele”, mis Tallinnas loeti ette täna 91 aastat tagasi. Vanade Euroopa riikide kõrval, mis mõõdavad oma iga rohkem kui tuhande aastaga, on meie laps, 91-aastane Eesti Vabariik tõepoolest poisike. Mitte keegi pole seda arusaama sõnastanud liigutavamalt kui Hando Runnel: Üks väga vana rahvas, kel muldne tarkus suus, meid teretas aegade tagant ja ütles, me olla uus, ja ütles, me olla elus, me päevad olla veel ees. Ning seda õnne kuuldes meil olid silmad vees. Me oleme noor riik, me päevad on veel ees. Seda kinnitame endile igal 24. veebruaril. Me päevad on veel ees. Meil on tulemas pikk homnepäev, meid ootab riigina kauge tulevik! Kodanikena, riikluse kandjatena oleme tõesti alles lapsekingades. Mõnikord olen mõelnud, et me ei peaks oma riiklikku noorust Euroopa suuremate vennasriikide peres mitte häbenema, vaid hoopis oma nooruse eeliseid kasutama. Euroopa on vana ning otsib praegu uuenemise võimalusi. Kas ei peaks just noor riik olema see, kes nüüd vanadele teed näitaks, asuks Euroopa ühiskondliku innovatsiooni esirinda? On tähelepanuväärne, et me tähistame oma riigi tänast, 91. sünnipäeva aastal 2009, mis on meil kuulutatud innovatsiooniaastaks. Kas mitte just täna, aastal 2009 – kui Euroopa ja kogu maailm majanduskriisi ja sotsiaalsete pingete kasvades küsib: „Mis saab edasi?” –, kas mitte just täna ei peaks Eesti ennast Euroopale ja kogu maailmale teadvustama kui ühiskondliku uuenemise eestvõitlejat? Ühiskond peab muutuma. Taasiseseisvunud riigina on meil see eelis, et me saame alustada paljusid asju täiesti algusest. Euroopa ühiskonna innovatsioon saab alata Eestist! Me oleme sellele mõtelnud. Kui Eesti Vabariik sündis „Manifestiga Eestimaa rahvastele”, siis kõnetati sellega kõiki Eestis elavaid rahvaid. Kui me täna räägime ühisest Eesti riigist, siis me räägime samuti iga eestimaalase riigist. Igaühel meist peab olema ühepalju riiki. Ei tohi olla ääremaid, ei tohi olla tõrjutud alasid ega inimesi. Just selles teadmises oleme Tallinnas hakanud astuma julgeid samme. Iga tallinlase hääl olgu oma elu juhtimise otsustamisel võrdse kaaluga. Iga tallinlane tundku ennast selle linna pärisperemehena, mitte sauniku, asuniku või pooleteramehena! Tallinn on Eesti riigi suurim kogukond. Teha korda Tallinn, tähendab teha korda suur osa Eestist. Meie, kellele tallinlased täna on usaldanud oma linna juhtida, saame sellest aru. Ja me tahaksime väga, et seda lihtsat tõde mõistetaks nii Toompeal kui ka kõikjal mujal Eestis: kui Tallinnal ei lähe hästi, siis ei saa hästi minna ka Eestil tervikuna. Eesti on riik, mis peab olema sajaprotsendiliselt olemas igal ruutmeetril oma pinnast, igaühes, kes tunneb ennast selle riigi kodanikuna. Eesti oleme meie – siin ja igal pool maailmas, kus me viibime. Me oleme noor riik. Suurem osa me päevi on veel ees. Seda kinnitame endale igal 24. veebruaril. Seda kinnitame ka täna, meie kõikide sünnipäeval. |
|||
| ||||||
|
|
|