Lugupeetud kaaslinlased, armsad külalised, Euroopas on vähe linnu, mille pärast poleks sõditud. Iga linna ajaloos on mõni peatükk kirjutatud vere ja tulega. Me ei taha neid peatükke üle lugeda iga päev. Aga mõnel päeval peaksime meenutama ka oma ajaloo mineviku tumedaid episoode. Täna meenutame 1944. aasta 9. märtsi, kui kell pool seitse õhtul ilmus Tallinna kohale 240 Nõukogude lennukit, mis ligi kolme tunni jooksul heitsid alla tohutu surmalaadungi. Pärast keskööd külvas hävingut veel 60 lennukit kahe tunni vältel. Kokku langes Tallinnale 1725 lõhkepommi ja 1300 süütepommi, inimohvreid – langenuid ja vigastatuid – loendati peaaegu poolteist tuhat, kannatada sai linnas üle 5000 hoone – muu hulgas haiglad, apteegid, koolid, konservatoorium, Niguliste kirik, Eesti kunstimuuseum, vaekoda, pank, kohtukoda, restoranid ja hotellid. Nii hirmsat hävingut polnud Tallinn enne ega ole ka pärast pidanud üle elama. Tänaseks on Tallinna palgelt kadunud seda traagilist sõjasündmust meenutav viimane murekurd – Harju tänavas hävitatud hoonete varemed ei kisenda enam taeva poole. Ehitav Tallinn on elujõulisem kui leinav Tallinn. Ärgu tänane mälestuspäev täitku meid ainult kurbusega. Täitku ta meid ka tänuga, kui mõtleme nendele, kes tol pommitamise õhtul ning öösel linna päästa püüdsid. Ja kes juba järgmisel päeval hakkasid Tallinna uuesti üles ehitama. Me oleme jätkanud nende tööd. Tallinn kasvab ja muutub oma kodanikele aina kodusemaks. Aastal 2011 saab Tallinnast Euroopa kultuuripealinn. Tallinn elab. Elagu Tallinn! |
|||
| ||||||
|
|
|
