Austatud õpetajad, Teie teate teistest siinviibijatest kindlasti paremini, mida täpselt ütles õpetaja Laur Joosep Tootsile, kui ta rääkis terve või poole rehkenduse tegemisest. Õigemini – mida ta öelduga mõtles. Ja kuidas suutis Toots seda enda huvides tõlgendada. Oskar Lutsu lugudest rohkem või vähem värvikaid keelelisi seiklusi võib igaühel ette tulla, sest mitte alati ei leita meie sõnadest täpselt seda mõtet, mida me enda meelest oleme sinna pannud. „Kui hobune komistab nelja jala pealt, miks siis inimene mitte sõna pealt,“ ütleb ju meie rahvatarkuski. Olgu see siis keele võlu või puudus, et ritta pandud sõnu saab mitmeti mõista, või keelekasutaja enda suutmatus mõtet täpselt sõnastada. Kuidas võib isegi kirjavahemärk saada otsustajaks inimelude üle, selle kohta armastatakse ikka tuua näiteks lauset „Armu anda, mitte maha lasta“ või teise variandina „Armu anda mitte, maha lasta“. Mäng sõnadega on aga naljast väga kaugel, kui ainult mõne fraasiga vallandatakse sõdu ja tõepoolest hävitatakse elusid. Enamasti ei vaevu me väga täpselt läbi mõtlema, mida ja kuidas ütleme. Kasutame oma keelt nagu iga muudki töövahendit – arvutit, autot või värvipintslit. Tahame, et see oleks alati käepärast ja töökorras võtta, kui seda vajame. Aga sageli unustame seda homseks vajaduseks korras hoida. Keegi kuskil justkui peaks meie eest hooldama ka meie keelt. Kuid eks sellega ole nagu oma riigiga – me räägime temast sageli kui mingist meist sõltumatult ja väljaspool meid eksisteerivast nähtusest. Teame, et põhiseaduses on kirjas, et „riik peab tagama eesti rahvuse säilimise läbi aegade“. Aga mida see tegelikkuses tähendab, selle üle me kuigi palju pead ei murra. Samuti võtame lihtsalt teadmiseks sätte, et oma riigis on kindlustatud meie kultuurile ja koos sellega ka keelele põhiseaduslik kaitse. Tegelikult ei ole miski iseenesest mõistetavalt kindel ja kaitstud. Kui jutt on emakeele tulevikust, siis – nii imelik kui see ka ei tundu! – ei saa kindel olla isegi eesti rahvusest poliitikutele või koguni haridusministritele. Et neile tõestada emakeele õpetamise tähtsust, kulub mõne-aastaste vaheaegade järel ikka veel uskumatult palju sõnu! Kuulates kõrgkoolist tulnud noori spetsialiste või lugedes kasvõi toimetamata internetiarvamusi, kipun arvama, et eesti keele õpetamisel tuleb oluliselt suurendada tundide arvu ja nõudlikkust. Igatahes tundub, et meie noortele ja tervele ühiskonnale on millalgi saadetud vale signaal, nagu oleks emakeel mingi kõrvalprodukt, mis koolist koos lõputunnistusega muuhulgas kaasa antakse. Isamaa ja emakeel – need kõige ilusamad sõnad ja väärtuslikumad asjad elus saame küll sündides kaasa automaatselt ja tasuta, aga hoidma ja hooldama peaksime neid siiski igaüks ise ja iga päev. Aitäh, et teie seda olete tähtsaks pidanud ja püüate ka noori inimesi sedasama mõistma panna. Soovin meile kõigile ilusat emakeelt ja head emakeelepäeva! |
|||
| ||||||
|
|
|
