Austatud konverentsil osalejad! Tallinna Linnavolikogu kui Tallinna linna elanike esinduskogu vastutab tallinlaste ees. Seepärast ei tohi me jääda ka pealtvaatajaks kui otseselt või kaudselt tegutsetakse selle nimel, et Tallinna Linnavolikogu tulevased koosseisud ei esindaks enam tallinlasi, vaid hoopis mõne partei huve. Enam kui 760 aastat tagasi sai Tallinn Lübecki linnaõigused ja on sellest ajast saati euroopaliku kultuuriruumi osa. Alates Lübecki linnaõigusest on Tallinn võidelnud oma demokraatlike õiguste eest ning teeb seda tänagi. Demokraatia hiilivale lämmatamisele tuleb vastu astuda ning Euroopas tehakse seda teadmistega. Teadmisi antakse edasi konverentsidel, mistõttu sai korraldatud ka tänane konverents. Tänasel konverentsil astuvad üles nii Eesti enda eksperdid kui ka väliskülalised, aga ka pikalt meie keskel elanud välismaalased ja kaua meist eemal elanud eestimaalased. Seega on tagatud erinevate vaatenurkade paljusus ja iga kuulaja saab teha omad järeldused konverentsil käsitletavatest küsimustest. Õiglased valimised ja omavalitsuse autonoomia Kas ettekande pealkirjas olevad mõisted „õiglased valimised“ ja „omavalitsuse autonoomia“ on nagu Koit ja Hämarik, kes kunagi kokku ei saa, või on nende seos tihedam? Minu veendumus on, et tegelikkuses on seos otsene – ilma õiglaste valimisteta ei eksisteeri autonoomset omavalitsust. Sõna autonoomia tähendab ju iseotsustamist ja sõltumatust. Tänases kontekstis võime küsida sõltumatus kellest? Sõltumatus keskvõimust või sõltumatus linnaelanikest? Kui valimised on õiglased on tulemuseks omavalitsus, mis on sõltumatu keskvõimust ja tasakaalustab keskvõimu. Kui valimised ei ole õiglased, siis ei peegelda valimistulemus omavalitsuse elanike eelistusi ning tulemuseks on sõltumatus omavalitsuse elanikest. Selline omavalitsus on näilik, tegelikkuses on tegemist keskvõimu ripatsiga. Ma küsiks ka, et kas vana korra järgi kohalike valimiste läbiviimine Tallinna linnas tähendaks õiglasi valimisi või mitte? Ilmselt see on üks vähestest küsimustest, mille üle valitseb kõikidel asjaosalistel: riigiorganitel, erakondadel ja kohalikel omavalitsustel üksmeel. Vana korra kohaselt valimiste läbiviimine on vastuolus põhiseadusega ega taga õiglasi valimisi. Tulemus oleks mittelegitiimne. Seega selles osas vaidlust ei ole, et Eesti vajas muutust. Küsimus on pigem selles, millal muuta ja mis moodi muuta? Millal muuta? Viimase aasta jooksul seadustes tehtud muudatused seavad paratamatult meie ette küsimuse: kas valimiskorda reguleerivaid seadusi võib muuta nii nagu muid seadusi või on olemas mingid ajalised piirangud. Teisisõnu - kas valimiskorra stabiilsus on väärtus, millega arvestada või mitte? Mina pean stabiilsust omaetteväärtuseks mitte ainult antud kontekstis vaid üldse, kuid siinkohal on paslik jällegi vaadata, mida arvatakse valimiskorra stabiilsusest Euroopas?. Euroopa Nõukogu on valimiste temaatikaga tegelemiseks kokku kutsunud nn Veneetsia Komisjoni. See komisjon on välja andnud juhised, millesse on koondatud euroopalik arusaam valimistest. Ei ole teist nii autoriteetset komisjoni, kes oleks sõna võtnud valimiste teemal. Veneetsia Komisjoni juhist lugedes ei ole kahtlust, et valimiskorra stabiilsus on oluline väärtus õigusriigis. Juhiste punktis II 2 b on märgitud, et valimiste regulatsiooni ei tohi olulises ulatuses muuta valimistele eelneva 12 kuu jooksul. Jutt ei käi mitte valimiste aastast, nagu meile on püütud demagoogiliselt sisendada, vaid aastast enne valimisi. Sellele juhisele tuginedes on nii Eesti Vabariigi Riigikohus kui ka õiguskantsler rõhutanud, et on ebademokraatlik muuta valimisreegleid enne valimisi. Eesti Vabariigi President on selliseid muudatusi nimetanud lause vastutustundetuteks, kuid Riigikogu enamus ei ole lasknud ennast sellest kõigutada. Või mida arvata järgmisest faktoloogiast: * Kohaliku omavalitsuse volikogu valimised on Eestis 6 kuu pärast 18. oktoobril 2009 Eelnevast nähtub, et Riigikogu arvates ei ole valimiskorra stabiilsus põhiseaduslik väärtus. Valimiste regulatsiooni üritatakse muuta korduvalt ja vahendeid valimata. Ma sooviks väga kuulda väliskülaliste arvamust, kas nende seadusandja on suutnud leida ühisosa soolise võrdõiguslikkuse ja kohalike omavalitsuse valimiste vahel. Eesti seadusandja suutis ja otsustas mõlema valdkonna küsimusi reguleerida ühes seaduses! Seega ei lähtu parlament mitte valimiskorra stabiilsusest, vaid poliitilistest ja kildkondlikest huvidest. Inimlikust seisukohast hinnates kasuahnusest. Mis moodi muuta? Kahjuks ei ole see mitte ainus küsimus, kus parlament on rahva teenimise asemel eelistanud teenida poliitilisi huve. Lugupeetud kuulaja – kui te saate teada, et majas, kus te elate on katus auklik nagu sõelapõhi, siis mida te teete? Kas parandate katuse ära või lülitate ilmateate ajaks televiisori välja ja elate uskumuses, et äkki on parasvöötmes vihmasajud igaveseks lõppenud? Läheme konkreetsemaks. Muudatused, mida Riigikogu tegi kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduses olid suures plaanis kahetised. Esiteks suurendati Tallina linnavolikogu liikmete arvu 63-lt 79-le. Teiseks muudeti mandaatide jaotamise korda – isikumandaatidele ja ringkonnamandaatidele lisandusid ülelinnalised kompensatsioonimandaadid. Aga kas probleem oli selles, et Tallinna Linnavolikogus on liiga vähe liikmeid või see, et ülelinnaliste kompensatsioonimandaatide puudumine on vastuolus Põhiseadusega? Ei! Probleem on selles, et Tallinna linnaosades elab väga erinev arv valimisõiguslikke isikuid, mandaatide arv aga linnaosade kaupa ei erine samas ulatuses. Seetõttu on tekkinud olukord, kus ühe mandaadi kohta oleks Lasnamäel tulnud 5550,7 häält, Pirital aga 3,68 korda vähem ehk 1508,3 häält. Linnavolikogu liikmete arvu muutmine ja ülelinnaliste kompensatsioonimandaatide juurdetoomine ei väära fakti, et Tallinna linnaosades on valija häälel kordades erinev kaal. Sellised valimised ei ole õiglased valimised ja moodustuv volikogu ei saa olla representatiivne. Tõsi, nende kahe muudatuse tõttu on otseste paralleelide tõmbamine vana ja uue korra vahel raskendatud. Seda ettekäändeks tuues loobus õiguskantsler hinnangut andmast uuele regulatsioonile. Võib olla tõesti juhtub ime ja uus valimiskord toob kaasa õiglased valimised. Kuid sama reaalne on olukord, et tehtud kosmeetilised muudatused toovad kaasa hoopis veelgi ebaõiglasemad valimised. Neid kahte äärmust elimineerides jõuame keskpõrandale taas kokku – vaieldamatult kõige tõenäolisem on olukord, et ka uus regulatsioon ei kõrvaldanud ära häälte erinevat kaalu. Küsin veelkord – kas parandame katuse ära või lülitame televiisori välja? Pilk ettepoole Austatud kuulaja! Minu ettekande senine osa on olnud dramaatiline. Ma olen seisukohal, et Riigikogu on valimisseadusi muutes valinud nii vale aja kui ka vale viisi ning eelistanud valimiskorra stabiilsusele kliki huve. Samas ma tahaksin püstitada küsimuse, kas on veel midagi, mida saaks teha, et saavutada olukord, kus Tallina linna uus esinduskogu oleks tallinlaste esinduskogu, mitte keskvõimu ripats? Tallinlasena ja optimistina on mul veel lootus on säilinud. Esiteks on Tallinna linn asunud aktiivselt oma õiguste kaitsele ning vaidlustanud Riigikogu tegevuse Riigikohtus – üks kaebus on esitatud ja teine ettevalmistamisel. Nii kummaline kui see ka ei ole, ei väida keegi, et Tallinna linnal pole õigus. Ainuke väide, mis Tallinna linna kaebuste vastu tuuakse on see, et Tallinna linnal pole kaebeõigust. Seega kui Tallinna linnal oleks kaebeõigus, saavutaks Tallinna linn ka õiguse. Usume, et Riigikohus siiski jagab Tallinna Linnavolikogu seisukohta, et Tallinna Linnavolikogu valimise küsimus on kui mitte täielikult Tallinna elu küsimus, siis vähemalt osaliselt Tallinna elu küsimus. Ainult seisukoht, et Tallinna linnal pole üldse puutumust Tallinna volikogu valimistega, saab röövida Tallinna linnalt kaebeõiguse. Samas ei likvideeri ju Tallinna kaebeõiguse mitte tunnistamine Riigikogus vastu võetud otsuste vastuolu Põhiseadusega. Tallinna Linnavolikogu kaebuste eesmärk on tekitada olukord, kus Tallinna linnal oleks võimalik moodustada valimisringkonnad selliselt, et kõigil oleksid võrdsed võimalused valida ja valituks saada. Selleks on vaja võrdsustada ringkondades valimisõiguslike isikute ja mandaatide suhtarv. Kõige efektiivsem viis seda teha on viia valimised läbi ühes valimisringkonnas. Sellise otsuse on Tallinna linnavolikogu ka vastu võtnud. Iseasi, kas see otsus Riigikogu tegevuse tulemusel saab ka kehtima jääb. Teiseks päästerõngaks võib osutuda majanduskriis. Majanduskriisi tingimustes peavad kõik oma tegevust efektiivsemaks muutma ja Tallinna linn on otsustanud läbi viia haldusreformi. Selle sisuks on linnaosade kaotamine. Õnneks on vaibunud väited, et Tallinna linn ei tohi linnaosasid ära kaotada – selle õiguspärasust on kinnitanud nüüdseks ka õiguskantsler. Küll aga leiavad ikka veel mõned, et Tallinna haldusreformi eesmärk on seotud valimistega. Vastan neile – Tallinna haldusreformi eesmärk on muuta linna valitsemine efektiivsemaks. Tõsi, linnaosade kaotamine mõjutab valimiste korraldamist Tallinna linnas nagu see mõjutab ka kümneid muid valdkondi. Meditsiini termineid kasutades on tegemist kõrvalmõjudega. Mõelgem nüüd korra järele, kas võtame ravimeid selleks, et saavutada kõrvalmõjud, või selleks, et tervislik seisukord paraneks? Lisaks tuleb tähele panna, et Tallinna haldusreformi ja kohalike valimiste seaduste muutmise protsessid on kvalitatiivselt erinevad. Tallinna linnal ei ole seadusandlikku õigust ja seetõttu sai Tallinna linn käituda ainult olemasolevate seaduste raames ja neid rakendada. Seda me Tallinnas ka tegme. Kohalike valimiste reguleerimise protsess aga väljus juba varem kehtestatud raamidest – toimus seaduste muutmine, mitte nende rakendamine. Seega valimiste korda ei muutnud Tallinna linn, vaid Riigikogu enamus. Kokkuvõtteks. Minu ettekanne on täitnud oma eesmärgi, kui olen suutnud kuulajates teadvustada kolme asjaolu. Esiteks seda, et õiglased valimised ja omavalitsuse autonoomia on omavahel otseses seoses. Tallinna volikogu ülesandeks on tagada Tallinna linna autonoomia säilimine nii 2009. a valimistel kui ka edaspidi. Nii praeguste kui tulevaste tallinlaste jaoks. Tallinn ei tohi muutuda keskvõimu ripatsiks, vaid peab seda tasakaalustama. Teiseks on äsja lagunenud valitsusliit on asunud valel ajal ja valel viisil muutma kohalike valimiste regulatsiooni. Õigusriigis ei muudeta valimiskorda siis, kui valimisteni on jäänud alla aasta. Muudatuse eesmärgiks saab olla ainult põhiseadusvastase olukorra selge kõrvaldamine, mitte aga selle hägustamine. Kolmandaks – Tallinnas hinnatakse õigust ja usutakse õiguse toimimisse. Tallinna linn on teinud kõik endast oleneva, et õigusemõistjatel oleks võimalus õigust mõista ja tagada Tallinnas õiglaste valimiste läbiviimine sel sügisel. Lootus ei ole kadunud. Lübecki linnaõiguse saamine 15. mail 1248 tähendas Tallinna saamist vabalinnaks. Loodan väga, et 18. oktoober 2009 ei lähe ajalukku päevana, mil Tallinn kaotas vabalinna staatuse. Tänan kõiki osavõtjaid ja neid, kes tänase konverentsi õnnestumisele õla alla panid. Soovin kõigile meeldejäävat konverentsipäeva. |
|||
| ||||||
|
|
|
