Toomas Vitsut

Kas teate, kui suur on Tallinna linnavolikogu? Õige vastus ei ole 79. Õige vastus on 180 (79 volinikku + 101 Riigikogu liiget), sest täpselt nii palju rahvaesindajaid võtab osa Tallinnas lahendamist vajavate küsimuste otsustamisest. Kui Tallinnas arutatakse näiteks haldus-territoriaalseid küsimusi ja linnaosade piire, püütakse Riigikogus sätestada neid teemasid Soolise võrdõiguslikkuse seaduses; kui Tallinn kehtestab mõne kohaliku maksu, ruttab osa riigikogulasi selle maksu tühistamiseks seadust muutma.

Niisiis ei saa öelda, et keskvõimu tasandil kohalikele asjadele tähelepanu ei osutata. Kui arvate, et sellist „tänuväärset“ tähelepanu pälvib ainult Tallinn, siis tuletaksin meelde 2009. aasta lisaeelarvet ja sellega seonduvate seaduste muutmist, millega kärbiti eelarvet kõikidel omavalitsustel. Loodetavasti on eesseisev omavalitsuste küsimuste arutamine Riigikogus (kavandatud 23. septembrile) natuke konstruktiivsem ega too kaasa järjekordset omavalitsuste lintšimist.

Iseenesest ei erine omavalitsuste vajadused, nende probleemid ja põhimõtteline valmisolek neid küsimusi käsitleda kõikidest teistest Eesti riigi ees seisvatest ning lahendamist vajavatest probleemidest. Nii nagu kogu riigi tasandil, vajavad ka omavalitsuste eesmärgid täpset sõnastamist ja prioriteedid arutamist. Konstruktiivse protsessini, mille käigus saavutatakse ka rahuldav tulemus, ei jõuta aga enne, kui saabub arusaamine, et Tallinnale auku kaevates kõigutatakse kogu omavalitsussüsteemi.

Kõigepealt protsess ise, mille käigus peaksid muutused toimuma. Arutelu ei saa toimuda tasandil, kus üheltpoolt öeldakse, et meie targad siin (Riigikogus, valitsuses, ministeeriumides või kus iganes) ütleme teile lollidele, laiskadele ja saamatutele (omavalitsustes muidugi!), kuidas asjad peavad käima ja mis kõige õigem on. Sellise suhtumise juures ühes demokraatlikus riigis (aga Eesti on ju demokraatlik riik, on ju?) ei saa välja kujuneda mingisugust konstruktiivset arutelu, ega ole võimalik saavutada ka lõpuks parimat tulemust.

Need targad, kes oma tarkust levitavad, ei ole Jumala järeltulijad ega erine mitte millegi poolest omavalitsustes töötavatest inimestest. Samas võib pigem leida probleeme valdavaid inimesi just rohkem omavalitsustest. Kõige kindlam viis reformikatsed hävitada on alustada järjekordset juttu haldusreformist, mis seisneb ainult omavalitsuste liitmises või lahutamises (liitmine ja lahutamine on algkooli esimese klassi tase).

Minu tänase sõnavõtu üks tees on, et omavalitsustele vajalikke muutusi saavad läbi suruda ainult omavalitsused ise, sest teised põhiseaduslikud institutsioonid pole võimelised seda neile tagama.

Tõenäoliselt mõtlevad paljud teist keskvõimult järjekordse paskvilli saamisel selle peale, et omavalitsuse õigusi on rikutud, kuid ainult Tallinn on vist piisavalt suur, et oma õiguste eest ka seista. Tallinn on ka korduvalt vaidlustanud keskvõimu küsitava sisuga samme ja mõnel juhul oleme isegi Riigikohtus õiguse saanud (näiteks 16. märtsil 2010 seoses kohalikule omavalitsusele pandud kohustustega ja nende täitmiseks mõeldud rahaga). Kuid olukord ei kipu sellegipoolest muutuma. Ka õiguskantslerist pole omavalitsustele tuge. Pigem tegutseb ta kui keskvõimu vasall võimu teostamisel omavalitsustes.

Omavalitsus-teema arutamine Riigikogus riiklikult tähtsa küsimusena on lihtsalt auru väljalaskmine, kui sellele midagi ei järgne. Omavalitsuste endi kätes on tõstatatud küsimuste ülevalhoidmine omavalitsusorganisatsioonide, eelkõige Eesti Linnade Liidu ja Eesti Maaomavalitsuste Liidu kaudu.

Minu teine tees on, et omavalitsustel tuleb Euroopa Kohaliku Omavalitsuse Hartast tuleneva autonoomia ja põhiseaduslike õiguste paremaks tagamiseks valida nn keskne teema või peamine eesmärk ning probleemide hajuvuse vältimiseks siduda kõik ülejäänud küsimused peateemaga.

Keskne teema, millest lähtuvad kõik teised küsimused, on omavalitsuste jaoks regionaalne fiskaalautonoomia. Mistahes omavalitsustega seotud küsimusi arutades jõutakse ikkagi lõpuks finantsgarantiideni. Seni kuni omavalitsustel puudub fiskaalautonoomia, on nad keskvalitsusel nööri otsas, mida lastakse parasjagu niipalju pikemaks, kui palju ühe või teise omavalitsuse vastu armulikkust jagub. Nii muudetakse omavalitsused samasugusteks keskvalitsuse käepikendusteks, nagu on maavalitsused, ning nende roll kohalike asjade otsustajana on sellega tasalülitatud.

Me ei vaja niivõrd omavalitsuste reformi, kuivõrd riigireformi, mida otsesõnu märgitakse ka Riigikohtu otsuses 16. märtsist 2010. Tsiteerin: „Tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks selliste õigusloovate aktide andmine, mis sätestaksid, millised seadusega kohaliku omavalitsuse üksusele pandud kohustused on omavalitsuslikud ja millised riiklikud.”

Seda vastuolu põhiseadusega pole aga keskvalitsus huvitatud kiiresti lahendama, sest sellisel juhul tuleks asuda lahendama omavalitsuste jaoks keskset teemat.

Tsiteerin sama Riigikohtu otsust: „...eristada kohaliku omavalitsuse üksusele kohaliku elu küsimuste otsustamiseks ja korraldamiseks ette nähtud raha riiklike kohustuste täitmiseks mõeldud rahast ning näha ette kohaliku omavalitsuse üksustele seadusega pandud riiklike kohustuste rahastamine riigieelarvest.”

Kuna keskvõim ei ole huvitatud praeguse segase olukorra lõpetamisest ning puudub plaan, kuidas omavalitsuste arvelt raha kokku hoida, ei anna septembriks kavandatud kohalike omavalitsuste küsimuste arutamine Riigikogus lähiajal mingisugust tulemust (ma siiski loodan, et eksin).

Minu hinnangul saavad omavalitsused loota ainult iseenda visadusele ja koostööle – sõnastades lühidalt ja selgelt oma eesmärgid ning asudes läbi omavalitsusorganisatsioonide visalt neid taotlema.