Sõnavõtt Tallinna linnavolikogu istungil 17. juunil 2010
Tallinna aukodanik ja Tallinna Ülikooli emeriitprofessor Mati Hint on teinud avaliku pöördumise linnavalitsuse ning volikogu Keskerakonna ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioonide poole. Tema sõnumiks on, et Tallinn, kus on väga palju tehtud sundüürnike heaks, peaks tegema veelgi rohkem. Ennekõike tuleks olla õiglane kõigi eluasemeõigusest ilma jäetud inimeste suhtes, sest neid on omandireform juba niigi rängalt vintsutanud.
Professor Hint kirjutab:
„Pean Tallinna munitsipaalkorterite ehitusprogrammi üheks kõige vajalikumaks sotsiaalse ülekohtu leevendamise pikaajalise mõjuga meetmeks. See programm jagab erakonnad ja nende valijad selgepiirilisteks vastanditeks: ühtede eesmärk on vastuvõetava üürihinnaga eluase, teised õigustavad kokkuostetud korterite väljaüürimisest maksimaalse tulu saamist.
Ka kui tahes andunult sotsiaalse ebaõigluse leevendamist taotlev erakond või linnavalitsus ei suuda kiiresti aidata kõiki hädasolijaid, eriti veel, kui ennast ühiskonna valgeteks jõududeks nimetavad erakonnad ja poliitikud eluasemeprobleemi põhimõtteliselt ignoreerivad.“
Olen nõus lugupeetud professoriga, et kriteeriumid, mille järgi inimesi võetakse munitsipaalkorterite järjekorda, peavad olema selged ja õiglased. Linnavalitsuse eelmise aasta määrus nr 66 sõnastas puudulikult tingimused eluruumide taotlemiseks teise elamuehitusprogrammi raames. Nimelt said õiguse üürida munitsipaalkorterit „Tallinna linnale vajalikud töötajad ning noored pered“. Toodud loetelu vajalikest ametitest jättis aga õhku küsimuse, kui lõplik ja õiglane selline loetelu on. Kas näiteks ülikoolitöötajad polegi linnale vajalikud?
On küll, nad on väga vajalikud. Teada on seegi, et õppejõududel pole palk tihti suurem kui kooliõpetajatel ning nad ei saa lubada endale turuhinnaga korterit. Seega oli enam kui ülekohtune jätta ülikoolitöötajad ilma õigusest taotleda linnalt munitsipaalkorterit. Linnavalitsus võttiski juba mõni kuu hiljem – selle aasta veebruaris vastu uue määruse teise elamuehitusprogrammi rakendamiseks.
Tänu sellele võin professor Hindi avalikule pöördumisele siin ka avalikult vastata, et ülikoolide töötajad ja lisaks ka doktorandid on Tallinnale väga vajalikud ning nad on täiesti õigustatud taotlema munitsipaalkorterit tuginedes linnavalitsuse tänavusele määrusele nr 17. Hea meel on ühtlasi selle üle, et Tallinna linnal on toimivad koostöölepingud siinsete ülikoolidega ning linnavõim on ülikoolide tegevusele võimalust mööda ikka kaasa aidanud ja kavatseb seda teha ka edaspidi.
Postita uus kommentaar