Toomas Vitsut

Viimastel nädalatel lahvatanud võitlus lasteaedade ümber on üks küünilisemaid katseid kasutada lapsi ja lastevanemaid poliitilises võitluses, mida ma mäletan.

Kõigepealt kärbiti Tallinnalt uute lasteaedade ehitamiseks mõeldud investeeringuid, siis suurendati muudatusega sotsiaalministeeriumi määruses linna kohustusi. Tulemuseks on nullitud Tallinna-poolsed pingutused, mille eesmärk oli võimaldada kõigile linna lastele koht lasteaias. Nagu eeldada võis, asus ka õukonnameedia intriigi vallandanud Reformierakonna selja taha ja püüab musta valgeks rääkida.

Perede ja lastega olid Reformierakonna peamised valimislubadused seotud nii möödunud kohalikel valimistel kui ka Riigikogu valimistel. Toetus lasteaedadele on aga riigi tasemel piirdunud põhiliselt vastava retoorikaga. Sest loobumine programmist „Igale lapsele lasteaiakoht” näitab tegeliku toetuse puudumist. Viimaste sündmuste valguses on mulle jäänud mulje, et käiku on lastud programmi propaganda versioon vol 2. Ehk kui käega ei saanud tehtud kärbsepesagi, siis suuga kavatseb Reformierakond ehitada suure linna.

Kuna Eesti meedia on sel erakonnal lühikese paela otsas, õnnestus neil uue programmi algus kenasti. Küünilisuse kõrgtaset näidanud sotsiaalminister Hanno Pevkur kirjutas paar lisapunkti ühele 1999. aasta määrusele lasteaedade tervisenõuete kohta, muutes sellega algselt uutele lasteaedadele kehtestatud nõuded kohustuslikuks ka vanadele lasteaedadele. Ministeeriumile alluv amet saadeti seejärel kibekiiresti kontrollima ja trahvima. Praeguseks on Tervishoiuamet teinud 7 ettekirjutust ja 20 kontrollakti.

Pevkuri tehtud muudatused 2009. aasta detsembris hakkasid kehtima juba mõni päev hiljem – 1. jaanuarist 2010 ja sellega pandi Tallinna linnale päevapealt miljardikroonine lisakohustus. Isegi kui selline vaba miljard kusagil leiduks, oleks täiesti ebareaalne nii kiiresti olukorda muuta. Samal ajal kui keskvalitsus riigi tasandil loeb päevast päeva kokkuhoiu-mantrat ja lükkab kõik lisakulutusi nõudvad projektid tulevikku, püütakse Tallinna neid tegema sundida. Ja seda lasteaedade endi vastuväidetele vaatamata. Laste arv rühmas pole ju praegu see koht, kus king pigistab, aga propagandaks on kõlblik seegi.

Pevkuri plaan määruse muutmisel tuleb päevavalgele tänases Päevalehes, kus ta ütleb: „Kui Tallinna linn on valmis rääkima nii lasteaedade pearaha suurusest kui ka ette näitama investeeringute kava uute lasteaedade ehitamiseks, siis kindlasti on riik konstruktiivne.” Teisisõnu – korraldasime selle sigaduse, et sundida teid täitma meie lubadusi.

Teine osa plaanist viiakse ellu meedias, kus sotsiaalministri ohjeldamatule demagoogitsemisele ja valetamisele lisavad õuelaulikud refrääni: Tallinn on süüdi, Tallinn on süüdi ... Meedias kujundatakse Tallinnast pilti kui tülinorivast, poliitilist kasu taga ajavast ja lapsi kiusavast linnast, jättes täiesti tähelepanuta fakti, et kogu see protsess sai alguse muudatusest sotsiaalministeeriumi määruses.

Tõenäoliselt on Reformierakonna püüd olnud algusest peale noppida propagandapunkte, mis kaasaümiseva meedia toel võibki õnnestuda. Paraku kannatavad selle küünilise rünnaku all Tallinna lasteaedade lapsed ja lapsevanemad. Vaevalt see küll läheb korda küünikutele, keda huvitavad ainult toetushääled neilt,  kes annavad kõik andeks või ei saa lihtsalt aru, mis toimub. Kõik teised Eesti elanikud võib reformarite tava kohaselt üle parda visata – vaadaku ise, kuidas hakkama saavad.

Tekitatud probleemile on lihtne lahendus: möödunud aasta lõpus ministeeriumi määrusesse lisatud nõuded kohtade arvu osas vanadele lasteaedadele tuleb tühistada või anda nende täitmiseks reaalne aeg. Sulepea on sotsiaalministri käes.