Toomas Vitsut

„Rahva hääl on jumala hääl.“ „Rahvas ei eksi kunagi.“ „Valijal on alati õigus.“ ... Need jms käibetõed kõlavad enne ja pärast valimisi alatihti, ja keegi ei hakka vastu vaidlema. Aga ometi pannakse valimistulemused ikka ja jälle kahtluse alla väidetega nagu „teda toetasid ju ainult pensionärid“ või „pääses volikokku venelaste häältega“. Ehkki needki hääled tulid rahva hulgast.

Nüüd arvab keegi ajakirjanikuna esinev Abdul Turay end hästi tundvat Eesti ühiskonna hingeelu. Seetõttu julgeb ta valimiste kohta väita, et „paljud inimesed olid tulemusega rahulolematud“ ning et „Tallinn tõi pühapäeva õhtul kuuldavale kollektiivse ängi- ja masendusohke“. Kust ta seda küll teab? Või mille poolest on see vähemus tallinlastest, kes ei valinud Keskerakonda, rohkem „rahvas“ kui valijatest enamus?
Võibolla sai Turay inspiratsiooni Delfist, kus nn gallupiga püüti 19. oktoobril selgitada rahulolu valimistulemustega. 64% teatas, et ei jäänud rahule. Järgmisel päeval sai vastata, kas see kandidaat pääses ka volikokku, kelle poolt sa olid hääletanud. Ja mis selgus – 55% vastas jaatavalt. Ehk siis tuleb järeldada, et enamus pole rahul sellega, et tema lemmikkandidaat osutus valituks!
Seega võib ainult ühe lihtsa kontrollküsimusega välja selgitada niisuguste „küsitluste“ sisulise väärtusetuse. Soliidsemat sorti väljaanded aga ei esitle kõiki inimhingede insenere ja isehakanud vaatlejatest turaysid kommentaatoritena.