Olin eile, 14. oktoobril ühes meeldivas seltskonnas koos vana hea tuttava Aleksei Turovskiga. Tuntud headuses kõneles armastatud loomapsühholoog oma lemmikteemal. Aga vastas ka ajakohastele küsimustele, mh loomariigis aetavast poliitikast ja sealsetest analoogidest meie poliitikute hulgas.
Teiste iseloomustusi ma siin ei korda, aga minu kohta paar aastat tagasi öeldu peab Turovski sõnul paika ka täna. Ta iseloomustas nii:
Toomas Vitsut on nagu sookurg, kes loob suure koosluse eluruumis korra ja hoolitseb selle eest, et kõigil oleks hea olla. Samasugune on mäger. Mõlemad on kindlustavad stabiilsuse, on suurepärased organiseerijad. Mägra poegadele on alati varud kindlustatud, tema puhtad ja turvalised pesakäigud võivad püsida aastasadu ja -tuhandeid. See on ühelt zooloogilt väga suur kompliment.
Niisugune juht, kes alati kannab hoolt varude kindlustamise, stabiilsuse ja turvalisuse eest, on hea ka inimkooslustele – olgu siis linnas või riigis. Lisaks sellele on Toomas ka visa ja meelekindel nagu kaldaäärne kadakas. Mulle isiklikult meeldivad Eesti maastikest kõige rohkem Saaremaa kadastikud.
*
Linnar Priimäega oleme tuttavad juba palju aastaid. Tänan teda, et ta on tulnud appi korraldama kultuuripealinna aastaks valmistumist ja et ta ei pea paljuks ka häid sõnu öelda!
Kohtasin Toomas Vitsutit esmakordselt 1993. aastal Tallinnas, kui olin pedagoogikaülikooli vastse õppejõuna majutatud Karu tänava ühiselamusse. Esimese korruse korterist oli temal üks tuba, minul teine. Mulle jäi mulje vaiksest ja töökast naabrist, keda sai väga harva näha ja veelgi harvem kuulda. Vannitoa riiulil seisis „Old Spice’i” komplekt... Kindlasti on tal nüüd midagi peenemat. Aga isiklik vähenõudlikkus iseloomustab teda kuidagimoodi tänini. Ta näis kehastavat Marmonteli põhimõtet, et õnnelik on see, kes ruumi võtab vähe ja kohta vahetab harva. Tema kõrval oli püsiv tunne, ta sisendas rahu ja korralikkust. Hiljem, kui lahku kolisime, tundsin sellest puhuti vägagi puudust!
Siis tegime 1990. aastate lõpul Edgar Savisaare valimiskampaaniat. Pidin valmistama teksti ja millegipärast ei olnud arvutit. Toomas andis mulle oma süliku koju kaasa. Küll ma vihastasin! Siiamaani ei salli ma neid hiireplaadiga riistapuid, mis tegutsevad nii ebaresoluutselt – nool sähvib isetahtsi ja huupi siuh-säuh, sinna-tänna. Masina kaootilisus tundus mulle nii ühitamatu Toomase olekuga! Ilmselt oligi mu tundepuhang pigem imagoloogilise konflikti tulemus.
Nüüd suhtleme pidevalt Tallinna kui Euroopa kultuuripealinna teemal. Toomas Vitsuti eestvõttel asutati tänavu Tallinna päeval, 15. mail raekojas Euroopa kultuurilinnade liit Eestis (Tallinn, Haapsalu, Paide, Rakvere, Narva, Pärnu, Viljandi, Tartu, Võru; nüüdseks ka Põlva). Näen seda, kuidas ta volikogu esimehena pealinna asju ajades selgesti tajub Eestit kui süsteemi Euroopas.
Toomas Vitsut on keskerakondlane. Aga imidžilt on ta kõige reformierakondlikum keskerakondlane üldse: ratsionaalne, pigem jahedate kui soojade väärtuste kandja, pigem tehnikaülikooli kui pedagoogikaülikooli taustaga. Ent erinevalt nüüd lambanaha selga tõmmanud reformisti-huntidest ei käi tema kuulutamas: „Ma armastan Tallinnat!” Tema teeb Tallinna heaks midagi ära. Tema teeb.
Linnar Priimägi
Lisa uus kommentaar