Viimasel ajal on taas pead tõstnud Reformierakonna alustalad. Lätete juures seisis 1994. aastal loodud Liberaaldemokraatlik Partei niisuguste vaimuinimestega nagu Paul-Eerik Rummo, Ignar Fjuk jt, aga ka nüüdse äriilma tippesindusega Heiki Kranichi ja Meelis Atoneni isikus. Lisaks nendele jagasid liberaaldemokraatlikku maailmavaadet toonased sõltumatud parlamendisaadikud Valve Kirsipuu ja Uno Mereste.
Enamus nendest on kas poliitikast loobunud või jäänud Reformis taustategijateks. Osa sellest seltskonnast võib aga poliitikaareenile veel naasta, sest nende sõna maksab. Nende loobumise põhjuseks on erakonna praeguste juhtide russofoobne ja diktatuurlik poliitika, mis võib kodurahu asendada rahvustevahelise vaenuga.
Näiteks Ignar Fjukile ei ole meeldinud, et liberalistlik poliitika on viidud parteipoliitikas äärmuseni, nii et seda võib võrrelda koguni kommunismiga. Äsja kritiseeris ta üsna karmisõnaliselt maamaksu kaotamise ideed kogu elamumaalt. Millega linn sel juhul ennast majandaks?
Omavalitsuse tulubaas on juba praegu kanajalgadel nagu Baba-jaga onnike. Iga omavalitsuse-eelarvest kadunud kroon tähendab ühtlasi avaliku teenuse mahu vähenemist. Samas tasub aga kaaluda kodualuse maa maksuvabastust. Seda võib otsustada kohe ega pruugi oodata kohalike valimisteni, kui keskvalitsus kompenseerib omavalitsustele eelarves tekkiva puudujäägi.
Üldiselt peaks aga rahvuslike kirgede üleskütmise asemel koos töötama. Perekonnad ja kodud on nii eestlastel kui venelastel, kõik tahavad süüa ja oma lapsi kooli saata.
Lisa uus kommentaar