13. august 2009
Viimasel ajal (just valimiste eel) on hakatud arvama, et Tallinnal võiks olla apoliitiline linnapea. See on nali, mis võetud poliitilise nalja ammendamatust allikast – koomikaraamatust “Jah, härra peaminister”, kus ju samuti räägitakse, et valitsemine tuleks lahutada poliitikast.
Miks ei võiks olla ka apoliitiline peaminister? Tegelikkuses esindavad parteid osapooli (parte tähendab ladina keeles poolt), s.o institutsiooni, kes esindab kellegi huvisid. Valimisliidud on demokraatia huvides täiesti aktsepteeritavad, kuid üldine poliitiline praktika on kujunenud nii, et kellegi huve esindavad just parteid. Erakonnad on kultuurse poliitilise maastiku lahutamatu osa.
Kõige veidram, et apoliitilisest linnapeast kõnelevad isikud, kes on ise poliitikud: Andres Herkel, Indrek Tarand. Kui rahvas nõuaks, see oleks iseasi! Sellesse ametisse on pakutud isegi kirjanikku ja erukoloneli Leo Kunnast. Kunnase väljaütlemised jätavad ausa ja sirgjoonelise mehe mulje. Vaevalt ta paremparteide niidist tõmmatavaks hakkaks
Lisa uus kommentaar