Toomas Vitsut

24. august 2009

Õnnetute idaeurooplaste, sh Mart Laari ja Kadri Liigi kiri president Obamale poleks pälvinud suuremat tähelepanu, kui asjaosalised ise poleks seda ikka ja jälle jutuks võtnud. Ehkki mõttekaaslasteks olid leitud Ida-Euroopa poliitika seeniorid, nagu Adamkus ja Havel.

Kiri oli selge alatooniga, et Obama, endine USA Senati Balti-toetusgrupi liige, on nüüd Baltimaad ühes kogu ülejäänud Ida-Euroopaga maha jätnud. Kirjas öeldakse, et Venemaa president soovib praegu Euroopas valitsevat väärtustel ja stabiilsusel põhinevat liitu asendada väljapressimistaktikaga, kasutades relvana gaasi. Seetõttu valitsevat Ida-Euroopa pealinnades mure, et Ameerikat on siinmail liiga vähe kohal ega ole võimalik välja ehitada ei Nabucco ega Kaukasuse gaasi- ja naftajuhtmeid. Ka pahandab kiri selle üle, miks antakse USA viisa näiteks Prantsuse antiglobalistile Jose Bovele, aga Lech Walesa peab seda alles taotlema. Jaan Kaplinski on kirja juba nimetanud eestlase eneseuhkuse alandamiseks.

NATO põhikirja järgi oleme kollektiivses kaitsesüsteemis, milles julgeolekut toodavad kõik liikmed. Kiri aga näitab: meil on majanduskriis, me ei saa julgeoleku tootmisega hakkama, tulge ja kaitske meid! Või soovitakse hoopis Obamat kui “algajat” õpetada, et ta näitaks sõjalist kohalolekut Bakuu–Tbilisi–Ceyhani naftajuhtme lähedal? Muidugi, ega Ameerika ise ju oma kapitali ja sõjaliste nõuandjatega ei oska õiget kohalolekukohta Ida-Euroopas leida.

Teine küsimus on see, kas Laar on võtnud varmalt omaks, et kuulume Ida-Euroopasse, ja sisendab seda oma allkirjaga ka Washingtoni võimukoridoridesse. Ometi on ju president Ilves korduvalt rõhutanud, et Eesti – see on Põhja-Euroopa, Põhjamaa, meil ei ole midagi ühist eks-idablokiga. Niisiis ei teeni see kiri Ilvese antud riiklikke suuniseid. Kirja autorid peavad arvestama, et edaspidi samastatakse neid abitute idaeurooplastega.

Laari niisugune samm on järjekordne ämber. Ameeriklastel on täielik õigus vastata: meie oleme Ida-Euroopas kohal küll, rajame Tšehhimaale isegi raketitõrjekilpi, aga kuidas olete teie panustanud enda kaitsmisse? Mitu relvasüsteemi on teil ostmata jäänud? Kaitsekulutused olid esimesed, mis eelarvet kokku tõmmates kärpekirve alla läksid, vaatamata liitlastele antud lubadustele toota samuti kollektiivset julgeolekut.

Ja miks ei lähe sellised “sisukad” ettepanekud Atlandi kaitsealliansi kõigile liikmetele?