Toomas Vitsut

Eesti keel on üks ilusaima kõlaga keeli maailmas. Seda enam on kahju, kui keelepoliitikast saab ametlikul tasandil malakas või sunnimehhanism „õige” mõtteviisi kujundamiseks.

Ma usun, et paljud mäletavad veel nõukogude ajast, missugune oli reaktsioon vene keele pealesurumisele. Käsu korras võib küll allutada, aga armastama ei pane kedagi, ega pandud ka nõukogude ajal. Surve tekitab vastusurvet ja keeleküsimusest saab majanduse, kultuuri, ettevõtluse või poliitiline küsimus.

Endiselt kammitseb russofoobia keeleametnikke keeleseadusele ja keelekasutusele avarama pilguga lähenemast. Avalikus keelekasutuses parasiteerib pigem inglise kui vene keel, aga ikka tuntakse hirmu vene mõjude ees. See on alaväärsus idanaabri ees, millest ei suudeta kuidagi üle olla, või ebakindlus oma veendumustes, mida „hingekosutuseks” peab kogu aeg kellelegi korrutama. Samas ei jõua informatsioon nagunii kohale nendele, kellele see mõeldud on, sest adressaat ei saa eesti keelest aru. On aga üldistes huvides hoida seda veerandit elanikkonnast – vene keelt rääkivaid inimesi – meie inforuumis.

Ironiseerime soome turistide üle, nimetame neid põtradeks, põlgame ära Vene transiidi ja ütleme, et seda polegi Eestile vaja, meile ei meeldi räuskavad Inglise poissmehed jne. Samas seostub see kõik nüüdisaegse avatusega, üsna olulise osaga Eesti inimeste sissetulekutest, võimaldab kasvatada rahvuslikku rikkust ning arendada meie kultuuri, haridust ja silmaringi. Sama eesmärki kannab või ei kanna ka keelepoliitika. Anname endale aru, et meie praeguse viletsa majandusolukorra üheks põhjuseks on võimaluste kasutamata jätmine ja väiklane jonni ajamine.

Inglise keel on rahvusvahelise suhtlemise üldtunnustatud keel, millel oli oma osa ka meie riigi tekkel ja algsel arengul. Kahekümnendatel aastatel oli Eestis raske leida haritud noort inimest, kes inglise (ja saksa) keelest midagi ei teadnud. Inglise keel on teaduskeelena teinud meid suureks vaimult, nagu Jakob Hurt seda eeldas. Isegi esimene Mart Rannuti Eesti keelepoliitikat puudutav monograafia („Estonian Language Policy 1988-1997”) valmis 1998. aastal inglise keeles Taanis Roskilde Ülikooli juures.

Võime teadmiste mahukast majandusest ja kõrgepalgalistest töökohtadest unistama jäädagi, kui me sunnime välisinvestoreid ning rahvusvahelisi ettevõtteid asju ajama eestikeelses bürokraatiarägastikus. Kaks maailmas enim kõneldavat keelt on inglise ja hiina keel ning hiinlastest ettevõtjaid ei suuda me kuidagi eesti keelt rääkima panna. Kuid nagu leiab ka Eesti Kaubandus-Tööstuskoda, kahandab liiga karm keeleseadus Eesti ettevõtete konkurentsivõimet, samas kui inglise keele laiem kasutuselevõtmine muudaks Eesti ettevõtluskeskkonna atraktiivsemaks.

Tallinnas on nüüdseks käibel neli kohalikku keelt: eesti, vene, soome ja inglise. Ükski neist keeltest pole suhtlemisel ülearune ja võimalus kasutada neid asjaajamises töökeelena tooks tulu nii tallinnlastele kui ka külalistele.

Eesti keel ei vaja kaitset niivõrd teiste keelte kui just püüdlike keeleametnike eest. Nende eest, kes tulid välja uue keeleseadusega, mille kohaselt kõik peab olema kirjakeelne. Huvitav, mida ütleks selle peale näiteks Oskar Luts, kui me oma keele balsameerime ja kasti lööme?! Eesti keel on Eestis riigikeel, see staatus ei kuulu edasikaebamisele ja tagab meie keelele kaitse.