Mida lähemale märtsivalimistele, seda enam rikastub valimiskampaania. Partei huvides lastakse käiku ka tundlikke ajalooteemasid, ähvardades riigi mainet tõsise kahjuga. Oht muutub reaalseks, kui Eesti parempoolsed parteid jätkavad riigikogus hoogsalt kahe hella seaduseelnõu rohmakat läbisurumist. Pole saladus, et keelatud rajatiste ja sõjahaudade kaitse seadusega tahetakse luua sobiv alus Tõnismäe monumendi kõrvaldamiseks. Selge on seegi, et Reformierakonna ning Isamaa ja Res Publica Liidu jaoks on see üks valimisratsu. Ent nii pole loodud vastasseis mitte ainult Toompeal, vaid ka ühiskonnas laiemalt. Enamgi: see võib tuua suurt kahju rahvusvahelisel tasandil. Avatud maailmas jõuab sisepoliitika paratamatult ka rahvusvahelise avalikkuse ette, mis peaks panema poliitikutele vastutuse ja kohustuse arvestada “sisetarbeks” tehtavate sammude laiemat mõõdet. Vastakaid tundeid tekitav monument kannab ka ajaloolise märgi tähendust. See on püstitatud Teises maailmasõjas natsliku Saksamaa vastu sõdinud ja koos lääneliitlastega sõja võitnud armee sõdurile. Just seetõttu on pronkssõduri teisaldamise plaan ületanud Eesti piirid. Seda kasutab endale soodsas valguses Venemaa. Hiljuti esitas idanaaber ÜRO peaassambleel võõraviha ja rassismi vastu suunatud resolutsiooni projekti. Seda põhjendavad Moskva esindajad arengutega Eestis, kus tahetavat hävitada Hitleri-vastase koalitsiooni sõduritele püstitatud ausambaid, revideerida Teise maailmasõja ajalugu, ülistada Waffen-SS-i vägedes võidelnuid. Kuigi võib loota, et meie praeguste liitlaste toetusel ei lähe selline resolutsioon läbi, on ka nemad pandud väga ebamugavasse olukorda: üht EL-i ja NATO riiki süüdistatakse natsilembuses ning Nürnbergi protsessil kuritegelikuks tunnistatud vägede õilistamises. Muidugi võib mõni kodupoliitik kuulutada Moskva sepitsuse ja isegi arutelu ÜRO-s tühiasjaks. Kahjuks aga oleme seekord ise selleks sepitsuseks ajendi andnud ning ametliku Moskva ja Žirinovski stiilis sõnarünnetega on liitunud ka Venemaa juudiorganisatsioonid. Ei Pariisist ega Haagist, Washingtonist ega Brüsselist ole loota tuge siinmail aeg-ajalt kostvale jutule heast Waffen-SS-ist. Natside teod Teises maailmasõjas on ajaloos üheselt hukka mõistetud. Meie ise teame, et nii Narva all kui ka Emajõel võitlesid Eesti mehed oma riigi eest, et suure sõja sees pidasid eesti rahva kõrval oma võitlust soomlased ja teisedki. See aga ei revideeri suhtumist natsidesse ega “suuresse” ajaloosse. Mujal kurjategija, meil sangar? Nõukogude Liit oli demokraatlike lääneriikide peamine liitlane Hitleri-koalitsiooni purustamisel. Seda fakti pole Stalini režiimi kuritegude avalikuks tulek muutnud. Ajaloolist tõde ja hinnangut tuleb arvestada, kui jagatakse ühiseid euroopalikke väärtusi. Vastasel juhul seame end ise rünnete märklauaks, teeme kahju oma riigi mainele ja võime isegi sattuda rahvusvahelisse isolatsiooni. See pole kindlasti Euroopa Liidu ja meie liitlaste huvides, ammugi mitte Eesti julgeoleku, majanduse ja tuleviku huvides. Lugupidamist väärib rahvas, kes mõistab ja austab ka teiste ajalugu ja tundeid. Mõne aja eest püstitati Sinimägedes ausammas Hitleri poolel võidelnud üksustele, sh belglase Leon Degrelle’i juhitud valloonidele. See tõi kaasa väga piinliku seisu meie EL-i ja NATO partneri Belgia jaoks, kes ametlikult distantseerus. Siin mõne inimese silmis sangariks peetav Leon Degrelle (1906–1994) on Belgias ametlikult rahva ja riigi reeturina poomissurma mõistetud. Ta astus kohe Belgia okupeerimise järel 1940. aastal natside teenistusse, tegi kiiret karjääri SS-is, sai raudristi Hitleri enda käest ja sõja lõpu eel Himmlerilt isegi SS-i Brigadenführer’i pagunid. Hitler olevat teda tunnustades öelnud: kui mul oleks poeg, siis sooviksin, et teie sarnane. Degrelle’il õnnestus sõja lõpus pääseda Hispaaniasse, kus ta uhkeldas SS-i aumärkide ja holokausti eitamisega. Belgias sai temast aga oma rahva reeturi musternäide. Liitlaste ja Belgia nõudmistele vaatamata ei andnud Franco teda kohtumõistmiseks välja. Sellise natsi provokatiivne austamine demokraatlikus Eestis oli vastutustundetu. Nüüd nõuab peaminister Andrus Ansip (enne valimisi) ikka ja jälle monumendi kõrvaldamist Tõnismäelt. Kogenud poliitikule peaks jäiga lõhestava liiniga kaasnevad karid teada olema, aga ilmselt näevad reformistid võimalust meelitada ajalugu sel viisil käsitledes üle Isamaaliidu toetajaid. Pronksmehe kangutaja aupaiste tooks lisahääli just rahvuslikult meelestatud valijate seast – kas või delikaatsete rahvusvaheliste ja riigisiseste pingete hinnaga. Tark ja vastutustundlik poliitik ei alahindaks riske ega ka lömitaks. Küll aga tegutseks ta riigimehelikult, seades rahvuslikud huvid kõrgemale päevapoliitilistest. Kui niisugust hoiakut napib parteiliidril, siis peab välja astuma erakondlikust mängust kõrgemal seisev president. Seda suure välispoliitika-kogemusega Toomas Hendrik Ilves läinud nädalal Ida-Virumaal õnneks ka tegi. Eesti Päevaleht |
|||
| ||||||
|
|
|