Täna möödub 87 aastat päevast, kui kirjutati alla Eesti riigi sünnitunnistusele. Üks väike rahvas sai sellest päevast võimaluse hakata üles ehitama oma riiki. Ega vist tollajal ei uskunud ükski rahvas peale eestlaste endi, et ainult miljoni inimesega võib luua iseseisva riigi. Ometi tõestati rahvusvahelise skepsise kiuste, et väikerahva tahe võib osutuda tugevamaks reaalpoliitilistest argumentidest. 87 aastat on ajaloo käsitlusena ainult viiv, kuid selle aja jooksul on eesti maal vahetunud mitu põlve ja tollastest kangelastest ei saa me isiklikult kellelegi tänu avaldada. Siiski koguneme me igal aastal austama Vabadussõja sangareid selle eest, et nad meile Eesti riigi andsid. Usun, et kõige paremini väljendub meie tänulikkus lugupidamises oma riigi vastu. Tartu rahu ei toonud Eestile mitte ainult rahvusvahelist tunnustust, vaid see tõi ka rahu Eesti riigi pinnale. Seda on igati paslik meenutada ja tähistada just siin Sõjamäel, kus toimusid Jüriöö Ülestõusu kõige ägedamad lahingud ja kus igal õhtul hakkab süttima eestlaste vabadusiha sümboliseeriv tuli. Ma tahan loota, et meil jätkub piisavalt tarkust hinnata ja kasutada neid võimalusi, mida Tartu rahuleping on eesti rahvale andnud. Ma tahan loota, et meil jätkub piisavalt väärikust ja riigimehelikust, et mitte sõdida minevikuvarjudega. See ei aita hoida mälestust meie oma sangaritest, ega tee meid endid meie anastajatest paremaks. Meie kohustused ulatuvad palju kaugemale praegusest hetkest ning nii tänased kui ka tulevased põlved peavad tegema endast kõik oleneva, et Eesti riik oleks temale sünnitunnistuse andnud loojate vääriline. Jõudu ja tahet selleks meile kõigile! |
|||
| ||||||
|
|
|
