Mitme poliitilise jõu valimiseelse manöövrina mõeldud pinge Tõnismäe monumendi ümber on kriisi loojatel üle pea kasvanud: pingestunud on rahvussuhted meie riigis ja Venemaa saanud propagandarelva, et rünnata Eesti mainet maailmas. Kes selle eest vastutab? Pronkssõduri teisaldamisest on varemgi tehtud valimiskampaania küsimus, kuid mitte peateema, ja pärast valimisi on see unustatud sõltumata parem- või tsentrijõudude valimisedust. Seekord sai Teises maailmasõjas langenute monumendist terava vastasseisu märk, kui valitsusjuht Andrus Ansip asus mälestusmärgi teisaldamise eesliinile. Reformierakonna arvestusi selles tundlikus mängus võib aimata. Ehk lähtuti 19. sajandi Saksamaa ühendaja Bismarcki mõtteterast, et sisepoliitikas toob edu üks võidukas sõda. Eesti peaminister ja tema partei nähtavasti lootsid, et märgilise tähendusega ausamba jõuline kõrvaldamine sunnib venekeelseid valijaid koonduma «omade»- rahvustunnuse alusel loodud partei seljataha. See aga vähendaks toetust Keskerakonnale, nii et koos teistelt rahvusmeelsetelt jõududelt võetud häältega võiks see tuua reformiparteile valimisvõidu. Riigi ja partei huvi lahknevad Samuti võidi hellitada lootust, et propagandasõjas Venemaaga tulevad sõbrad meile appi, kui Eesti satub Moskva tugeva surve alla. Kuid välismaine reaktsioon meie sambamängudele tuli valitsusjuhi parteile nii halva üllatusena, et see halvas igasuguse teovõime. Moskva süüdistused jäid vastuseta ja Eestit on lastud sarjata kogu maailmas. Enamgi - ise on rünnakuteks aina uut moona pakutud, menetledes samateemalisi seaduseelnõusid üksteise järel. Oma kavala plaani vaimustuses ei võtnud Reformierakond kuulda hoiatavaid hääli mitte riskida Eesti sisepoliitilise stabiilsuse ja rahvusvahelise mainega. Minnes täispangale, eirati tasakaalukaid lahendusi laiapõhjalise kokkuleppe saavutamiseks. Tallinna volikogu oli kokku kutsunud erinevaid jõude ja arusaamu esindava ümarlaua, kus vaieldi tuliselt, kuid liiguti siiski võimaliku kokkuleppe suunas. Samal ajal pidas aga Reformierakond paremaks tegutseda mitte koos koalitsioonikaaslaste, vaid opositsiooniliste isamaalaste ja respublikaanidega. Nende pingutused monumendi kiireks kõrvaldamiseks aktiviseerisid nii eesti- kui ka venekeelseid äärmusjõude. See muutis ühiste seisukohtade ja kokkuleppeni jõudmise üha raskemaks. Iga poliitikas osaleja peaks teadma ja ka arvestama seda, millised on sensitiivsed teemad ja nende käsitlemise viisid. Viimase suure sõjaga seonduv kuulub kindlasti paljude rahvaste ja riikide jaoks tundlike teemade valda, mida ei saa lahendada elevandina portselanipoes. Silmaklapid maha! 27. jaanuar on ÜRO peaassamblee otsuse alusel rahvusvaheline holokausti ohvrite mälestamise päev. Sel päeval 1945. a vabastas Nõukogude armee fašistide vangid suurimast sõjaaegsest koonduslaagrist Auschwitzis Poolas. Neli kuud enne seda oli punaarmee jõudnud Kloogale. Kohatu oleks küsida, kas Nõukogude armee saabus 1945. a algul Auschwitzi või 1944. a septembris Klooga surmalaagrisse Eestis vabastaja või vallutajana. Kuid niisugusesse ummikseisu võib jõuda, kui vaadata ajaloole ainult oma kitsast vaatevinklist. Euroopas ja mujal demokraatlikus maailmas aktsepteeritud ühisväärtuste hulka kuulub vabaduse ja inimelu austamine, mis laieneb Hitleri-vastase koalitsiooni vägedes sõdinutele ja langenutele. Kahjuks on mõni Eesti poliitik andnud märku teistsuguste väärtuste kummardamisest ja pakkunud nii Venemaale võimalust süüdistada kogu meie rahvast natsimeelsuses. Nende poliitikute käitumise taga on ehk kartus pälvida kriitikat Eestit okupeerinud Nõukogude Liidu tegude õigustajana. Kuid need kaks asja tuleb ja saab ometi lahus hoida! Ajaloolise tõe tunnistamine ei tähenda Stalini kuritööde unustamist või andestamist. Mingil juhul ei tähenda see ka Eesti anastamise õigustamist. Vastupidi - tõde koosnebki paljudest nüanssidest. Nii nagu ka keeruliste situatsioonide mõistmine ja lahendused. On ajalooline fakt, et Churchill ja Roosevelt võitsid Hitlerit üksnes Stalini armee abi ja ohvrite hinnaga. Nagu seegi, et meie liitlastel ja partnereil NATOs ja Euroopa Liidus enamasti puudub valus kogemus kommunistlikust totalitarismist. Samas ei anna meie minevikutraagika õigust alahinnata teistsuguseid arusaamu. Teisalt ei saa unustada sedagi, et paljudelt meie kaasmaalastelt viis Teine maailmasõda lähedasi inimesi, kelle mälestuse hoidmise seostavad nad just Tõnismäe monumendiga. Langenute ja nendele püstitatud mälestusmärkidega ei sõdi endast ja teistest lugupidav riik ega rahvas. Peatselt jõuab täisikka esimene põlvkond taasvabas Eestis sündinuid. Neil juba kindlasti on nii palju enesekindlust ja usku oma riiki, et mitte karta üht monumenti. Ent tahaks siiski loota, et suudame oma riigi väga ebasoodsast seisust enne välja tuua? ja seda just erinevate jõudude asjalikus koostöös ja poliitikute vastutustundliku käitumise toel. SL Õhtuleht |
|||
| ||||||
|
|
|
