Nädala pärast läheb riigikogu laiali, pannud enne tiksuma viitsütikuga pommi. Nii vastutustundetut tegutsemist nagu keelatud rajatise kõrvaldamise seaduse menetlemisel poleks parlamendierakondadelt karta osanud. Ma ei pea silmas ainuüksi seda, kuidas paremparteid on viimastel kuudel kruvinud pronkssõduri ümber hüsteeriat ja sedakaudu mõttetut pinget ühiskonnas. Nii pole üksnes juhitud tähelepanu kõrvale hoopis olulisematelt ja rahvast tegelikult huvitavatelt teemadelt, vaid on sedasama rahvast ka üha mitmesse leeri jagatud. Seda kõike üksnes valimisedu nimel. Valitsusvastutust kandev Reformierakond ei käitu just vastutustundlikult, jahtides oma parteile valimisvõitu Eesti jaoks ükskõik mis hinnaga. Isamaa ja Res Publica Liiduga (IRL) kahasse tehtud rajatiseseadus on igatahes nii ebademokraatlik, et see võiks olla pigem mõne totalitaarriigi õigusakt. Euroopa Liidu liikmesmaa seadusi ei sobi küll iseloomustama poliitiline suva ja kehtiva õiguskorra ignoreerimine. Pean äärmiselt taunimisväärseks kehtivate seaduste eiramist, mis avaldub nii kõnealuse eelnõu sisus, vaimus kui menetluskäigus. Asjatundjate hinnangul võib dokumendile ette heita ka vastuolu põhiseadusega. Aga kes muu kui seadusandja peaks siin laitmatut eeskuju andma?! Omavalitsuse ainupädevus Antud juhul ignoreerib seaduseandja Eesti Vabariigis seni kehtivat õiguskorda ja kohaliku omavalitsuse volitusi. Toon näite planeerimisseadusest, mille paragrahv 4 sätestab: „Planeerimisalase tegevuse korraldamine valla või linna haldusterritooriumil on kohaliku omavalitsuse pädevuses.” Nüüd aga astub oravapartei koos IRL-iga seadusest lihtviisil üle ja hakkab omavalitsustele dikteerima, kuhu milliseid rajatisi püstitada. Pretsedenditu käsitluse esitas 7. veebruaril ETV saates „Valimisstuudio” Reformierakonna aseesimees ja välisminister Urmas Paet. Tema arvates võimaldab menetletav eelnõu seaduseks saades mis tahes monumenti autoga lihtsalt ühest kohast teise vedada. Paeti sõnul olevat tegemist kergesti lahendatava linnaplaneeringu küsimusega! Selle loogika kohaselt võiks siis näiteks otsuse nn Viru poja ehitamise üle langetada poliitilisest tahtest lähtuvalt riigikogu. Tegelikult toimub seadusekohane planeerimistegevus kindlaid protseduurireegleid järgides kolmes etapis, mis kõik tuleb ka läbida. Sealhulgas on kohustuslik samuti avalikustamise periood, mille vältel on võimalus kodanikel kaasa rääkida. Eelviidatud planeerimisseadus ütleb selgelt: „Kohalik omavalitsus tagab huvitatud isikute huvide arvessevõtmise ja tasakaalustamise, mis on planeeringu kehtestamise eeldus.” Kui mõni poliitiline jõud kavatseb hakata rajatisi planeerima, ümber paigutama või kõrvaldama kehtivat õiguskorda eirates, siis ei saa seda nimetada kuidagi teisiti kui püüdeks sekkuda kohaliku omavalitsuse ainupädevusse ja seadustada anarhiat. Õiguslik ja poliitiline nihilism Nimekad juristid on tauninud rajatise-seaduse läbisurujate tegutsemist kui õiguslikku nihilismi. Nad rõhutavad, et praeguses versioonis on eelnõu õigusriiki sobimatu, sest rikub võimude lahususe põhimõtet ja läheb vastuollu põhiseadusega. Tõepoolest on ennekuulmatu teha terve seadus selleks, et üks monument teisaldada. Ja kirjutada seadusandja poolt ette, mitme päeva jooksul seda teha tuleb! Sellise lähenemisviisi üle naervat ajakirjanduse andmeil mõni reformist isegi (tõepoolest, olen samasugust suhtumist nende seas ka ise kohanud). Aga miks nad seda siis ometi teevad — on seepeale loomulik küsida. Eks ikka valijate häälte pärast. Paraku pole see aga mitte ainult libe, vaid ka ohtlik tee. Poliitilise nihilismi tagajärgedega ühel päeval silmitsi seistes tuleb ilmselt tunnistada, et sellise hinnaga saadud valimistulemus on Pyrrhose võit. Sest eks pea ju tulevane võimuliit lahendama kõik praegusest tegutsemisest tulenevad probleemid — alates siseturvalisusest ja lõpetades riigi rahvusvahelise mainega. Pärast Lihula monumendi eemaldamist pidi sedasama kogema Res Publica. Öelnud a , tuleb öelda ka b. Kui aga rääkida sellest, mida valimisdebatis käsitleda võiks ehk mis elanikke tegelikult puudutab, siis peaks ju Isamaaliit muuhulgas ära seletama halbu müügitehinguid ja Reformierakond „annetuse”-küsimist. Aga kindlasti vajaks selgitamist seegi, kuidas on Eesti langenud Euroopa viimase viie hulka nende oluliste näitajate poolest, mis rahva püsivat elukvaliteeti tegelikult kirjeldavad. Või kuidas selgitada Reformierakonna peasekretäri küünilist suhtumist kaitseväkke? Tema „liberaal-patriootlik” avaldus muudab oma riigi teenimise noorte inimeste silmis ju suisa mõttetuks ajaraiskamiseks. Sel taustal mõjuvad jõuvõtted pronkssõduri teisaldamiseks eriti kohatuna ja Eesti huve kahjustavana. Keskerakonna initsiatiivil kokku kutsutud ümarlaud Tallinna volikogu juures on soovitanud jätta see teema valimisvõitlusest välja. Kahjuks ei ole seda kuulda soovinud need erakonnad, kes jäid kõrvale ümarlauast ja püüavad nüüd jõuga hakata monumente teisaldama. Sügisel pärast ümarlaua kokkukutsumist väljendasin ühes teleintervjuus kartust, et pronkssõdurist võib saada nende valimiste peateema. (Eks lootsin ümaralaua kaudu seda vältida.) Paraku läks mu kartus täide. Sellest, kuidas riigil ja rahval aidata tegelikult rikkaks saada, on paremparteid püüdnud kramplikult rääkimast hoiduda. Delfi |
|||
| ||||||
|
|
|
