Austatud rahvusvahelise konverentsi korraldajad ja külalised, Mul on hea meel, et olete valinud oma arutelu paigaks Tallinna ja siinse võimuorgani – linnavolikogu saali. Usun, et niisugune seos kinnitab kohaliku omavalitsuse tähelepanu sotsiaalselt teravale problemaatikale, sealhulgas inimkaubitsemisele, mis on teie tänase konverentsi teemaks. Samas teeb mulle muret see maine, mis kõige hea kõrval on Tallinnale tekkinud ja kinnistumas. Nimelt seostatakse meie kodulinna üha enam siin pakutavate lõbustuste ja kasvava seksiturismiga. Enam pole saladus, et peale odava viina on prostituudid üks Tallinna turismimagneteid. Oleme Tallinnas püüdnud jõudu mööda prostitutsioonile piiri panna. Järjepanu on suletud mitmeid bordelle ja võetud kohtulikule vastutusele sutenööre. Siiski tundub, et seksiäri liigub pigem ülesmäge ning uus ja arvukam põlvkond kasvab peale. Alles mõni aeg tagasi vapustas meid alaealiste bordelli avastamine Tallinnas. Siinne seksiäri on välja kujunenud väga kiires tempos koos vabaduste leviku ja iseseisvuse taastamisega paarikümne aasta jooksul. Eristada võib kolme iseloomulikku ajajärku. Seksiäri ülikiire areng Tallinnas I etapp: enne taasiseseisvumist aastatel 1988 – 1990. Seda perioodi iseloomustas piiratud ulatusega prostitutsioon. Korterfirmades tekkisid esimesed bordellid. Prostitutsioon oli avalikkuse eest varjatud ja nõudlus sellele veel vähene. Elanike suhtumine oli hukkamõistev. II etapp: 1992 – 1995. Tekkis hästiorganiseeritud seksitööstus. Plahvatuslikult kasvas prostituutide ja bordellide arv, levisid pornograafia ja seksiturism. Prostituutide vahendamiseks oli kujunenud laiaulatuslik organiseeritud võrgustik, mis vajas aina uusi ”teenindajaid” – seda enam, et prostituudina töötamise aeg on lühike. III etapp: 2000 – 2007. Tallinnast sai prostitutsiooni ja naistekaubanduse eksport- ja transiitlinn. Kuigi Eestis on seksuaalteenuste vahendamine keelustatud, tegutsevad bordellid ja laiaulatuslik sutenööride võrgustik ilma reaalsete piiranguteta, pakkudes oma teenuseid pidevalt meedias, aga ka turismifirmade ja hotellide kaudu nii Eestis kui teistes riikides. Rahvusvahelised sidemed võimaldavad vahendada naisi teiste riikide seksitööstusesse, mis toodab omanikele ja vahendajatele suuri kasumeid. Uuringud näitavad, et 70% Eesti prostituutidest töötab regulaarselt Euroopa bordellides. Eestis on eksperthinnangutel ligi 3000 prostitutsiooni kaasatud naist. Valdav osa neist (70-80%) tegutseb Tallinnas. Prostituutide suhtarvult ületab Eesti Euroopa keskmist taset ligi kaks korda, seejuures madala tasemega riike, nagu Rootsit 7 korda, Soomet ja Norrat 3 korda. Kuni praeguseni ei ole prostitutsioon Eestis otseselt keelatud. Nagu paljudes teisteski riikides (Soomes 1999. aastani; ka Rootsis, Norras, Prantsusmaal, Suurbritannias, Iirimaal ja mujal) on Eestis karistatav prostitutsiooniteenuse vahendamine, alaealiste prostitutsioonile õhutamine ja prostitutsiooni tarbeks ruumide rentimine. Ent kuigi vahendamine on keelatud, elab see äri ometi sõltumatut ja õitsvat elu, mida ei mõjuta kuigi palju kehtivad seadused, politseireidid, meediapaljastused ega muu. Olukord on sarnane ka teistes võrreldava seadusandlusega riikides, kus samuti on karistatav prostitutsiooniteenuse vahendamine. Seaduse toime on vähene, sest prostitutsiooniäri peidab end osavalt muude tegevusalade taha, nagu näiteks majutus, striptiis, massaaž või saun. Põhiprobleemiks on aga tolerantne suhtumine ühiskonnas, mis soodustab seksiäri laienemist. Tallinnas valitseb küllaltki salliv eelhäälestus prostitutsiooni suhtes. Eesti Avatud Ühiskonna uuring näitas 2005. a, et iga teine tallinlane peab bordelle vajalikeks, vastu on ainult iga kolmas. Salliv suhtumine soodustab seksiäri kasvu Eesti üliliberaalne turumajandus on üks tegureid, mis on häälestanud inimesi suhtuma lõbumajadesse kui muusse ettevõtlusse – enesestmõistetavuse ja isegi soosinguga. Prostituutide tervist ja nende isiksust kahjustavaid momente sageli ei teadvustata. Bordellidesse koondunud prostitutsiooni võetakse kui turumajanduse paratamatut kaasnähtust: osta-müüa saab kõike, sealjuures üsna varjamatult ka intiimteenuseid. 2005. aastal tehtud uuringu järgi arvab 94% tallinlastest, et prostitutsiooni pealt teenivad paljud äriettevõtted, nagu turismifirmad, hotellid, taksojuhid jt. 89% inimestest on veendunud, et prostitutsioon toob Eestisse seksituriste. Inimeste üldistes arusaamades on seksiäri Eestis paljudele huvirühmadele oluline kui aktiivne äritegevus ja kasu teenimise allikas. Levivad isegi müüdid prostitutsiooni kasulikkusest. Nii leiab 2/3 Tallinna elanikest, et ”prostitutsioon võimaldab paljudele naistele tööd ja sissetulekut“. Iga teine tallinlane arvab, et „prostitutsioon aitab maandada meeste seksuaalseid pingeid ja stressi“. Vaatamata sellele, et paljud tallinlased peavad bordelle vajalikeks, tajub enamus Tallinna elanikest teravalt neid ohte, mis prostitutsiooniga kaasnevad: aidsi ja suguhaiguste levik, narkomaania, kuritegevus ning alkoholism. Kõige enam kardetakse HIV/AIDS-i, suguhaiguste ja narkomaania levikut. Ka eeldatakse, et prostitutsiooniga koos levivad kuritegevus ja alkoholism. Inimesed tajuvad, et seksiäri kasvuga kahaneb Tallinna turvalisus, suureneb organiseeritud kuritegevuse mõjuväli. Kuritegevus võib järsult kasvada, eriti lõbumajade piirkonnas, sest pahelised tänavad tõmbavad ligi ka taskuvargaid, uimastitega kauplejaid ja muid prostitutsiooniga seotud sotsiaalseid hädasid. Seksiriigi maine hävitab Eesti imagot Kolmveerand Tallinna elanikest on seisukohal, et Eesti reklaamimine odava seksiriigina on riigi mainele kahjulik ja et see toob endaga kaasa korvamatut kahju. 2005. a uuring näitas, et Eesti riigi maine võimalik kahjustumine on väga tõsine ohusignaal, mis paneb inimesi kahtlema prostitutsiooniga seonduva äritegevuse mõistlikkuses. Kõiki sotsiaalseid gruppe, noori ja vanu, kõrgepalgalisi ja väiksema tuluga inimesi hirmutab tõsiasi, et üha laienev seksiäri võib riigi mainet kahjustada. Uuringud näitavad sedagi, et prostitutsioonist ei saada aru kui inimressursi raiskamisest ja kui sotsiaalsest lõksust noortele naistele. Prostitutsioonil ja naistega kaubitsemisel on Nüüdis-Eestis ennekõike sotsiaalselt soodne pinnas: see levib eelkõige madala haridustasemega, töötute ja kodakondsuseta naiste seas, sageli ka alaealiste ja teiste sotsiaalselt kõige haavatavamate elanikegruppide seas. Paraku on Eestis valitsevate majanduslike ja sotsiaalsete tingimuste tõttu tagatud uute prostituutide juurdekasv. Ei saa unustada, et prostitutsioon kõrvaldab elanikkonnast kriitilise tähtsusega sektori – potentsiaalsed emad – või sandistab nad nii füüsiliselt kui psühholoogiliselt. Lisaks suunab see tuhanded naised seaduslikust majandusest kõige pimedamasse varimajandusse. Kokkuvõttes tähendab naistega kaubitsemine ja prostitutsioon tohutut inimkapitali raiskamist. Seksiäri kiire kasv kohustab meid rakendama senisest palju tõhusamaid meetmeid. See puudutab nii riigi- kui linnajuhte, sotsiaal- ja politseitöötajaid, aga ka kõiki kodanikke. Kui praegu ei ole Tallinna elanikel selgeid hoiakuid prostitutsiooni suhtes, siis ometi tajutakse mõningaid sellega seonduvaid riske. Esmalt tuleks tõsiselt mõelda sellele, kuidas prostituudiks saamist ennetada, kuidas ära hoida noorte neidude langemist seksiäri haardesse. Samas tuleb kavandada ka abinõud, aitamaks endistel prostituutidel tavaellu tagasi pöörduda. Valdavalt on ju tegemist noorte, kuni 30-aastaste naistega, kellel välise abita võib olla suuri probleeme ühiskonnas toimetulemise ja töö leidmisega. Olen veendunud, et tänane konverents ja eriti selle vastukaja avalikkuses aitab meil eelnimetatud probleeme teadvustada ja lahendama asuda. Palju jõudu teile eelseisvaks aruteluks! |
|||
| ||||||
|
|
|
