Toomas Vitsut

Lubage teid õnnitleda Eesti Vabariigi 94. aastapäeva puhul! Ja ühtlasi tänada selle eest, mida olete teinud oma rahva, kodulinna ja ka lähedaste inimeste heaks.

On saanud kenaks tavaks koguneda iga aasta 24. veebruaril ühte või teise pidusaali, tervitada üksteist tähtpäeva puhul ning vaadata oma riigi ja rahva käekäigule. Eks me võime siin leida nii kiiduväärset kui ka taunimisväärset ning kui me asjadest tahame ausalt rääkida, siis ei saa puudutamata jätta kumbagi poolt.

Eestil on hea maine eduka e-riigina, millele me Tallinnas oleme ka jõudumööda kaasa aidanud. Meenutagem kasvõi Tallinna kuulumist aastast aastasse maailma intelligentsemate kogukondade hulka. Päris uhke on kuulda, kui siin resideeruv suursaadik nimetab meie riiki edumeelseks ja kahetseb, et võrdluses meiega elavad nad omal maal e-riigina veel keskajas.

Eestit on rahvusvaheliselt eeskujuks toodud distsiplineeritud fiskaalpoliitika poolest, kusjuures tegelikult võib ka siin Tallinnat pidada teerajajaks. Meie eelarve tulude ja kulude pool on alati olnud tasakaalus. Selle saavutamiseks tuli mul 2003. aastal linnapea kohustes olles esitada linnavolikogule linna jaoks väga valus eelarve kärpekava.

Aga mitte see pole peamine. Ja ainuüksi välismaalt kuuldud kiidusõnade põhjal ei saa hinnata meie tegelikku heaolu ning riigi jätkusuutlikkust tervikuna. Oleme tõepoolest teinud suuri edusamme nii ühes kui teises vallas ja paljud inimesed võivad siinse eluga ka rahul olla. Rahva poolt riigi valitsemiseks mandaadi saanud inimestel on aga kohustus hoolida kõigist kodanikest, kes siin elavad.

Kui mitte muul ajal, siis vähemalt iseseisvuspäeval võime kuulda ka riigijuhtide sõnavõttudes rohkesti hoolivaid noote. Samal ajal, kui me pidupäeval ütleme häid sõnu ja tõstame tooste, võiksime mõelda ka sellele, kui paljudes kodudes Eestimaal täna siiski kõlavad rõõmsad pidupäeva-toostid?! Paraku olen sunnitud arvama, et õnnelikke ja oma riigiga rahul olevaid kodanikke kipub Eestis pigem vähemaks jääma.

Normaalse ühiskonna liikmetele on omane mõtteviis, et nõrgemad vajavad tugevamate abi. Meile kipub selline suhtumine sageli kaugeks jääma. Jah, mingi osa statistilistest andmetest näitabki Eesti tublidust. Aga statistika pakub ka teistsugust tõde ja see pole enam nii ilus.

Eesti riiki juhtivad inimesed vastutavad iga lapse eest, kes elab meie riigis vaesuses.  Niisuguseid lapsi on aga koguni viiendik kõigist alaealistest ehk umbes terve Pärnu suuruse linna elanike jagu. Ma kahtlen, et nende laste peredes suudetakse tähistada riigi sünnipäeva. Me võime täiskasvanud inimesele öelda, et vaata ise, kuidas hakkama saad, aga me ei saa seda öelda lastele. Nii ei saa pidada ka edukaks riiki, mille peaminister ei oska öelda, kuidas 61 euroga kuus hakkama saada, aga midagi olukorra parandamiseks ette võtta ka ei kavatse.

Tallinna püüdlusi aidata hättasattunud inimesi on seni peaaegu igasuguste eranditeta    tembeldatud populismiks. Aga ma olen täiesti veendunud, et just nimelt Tallinnas tehtu on aidanud mitte ainult siinsetel inimestel hakkama saada, vaid tasakaalustanud sotsiaalset ebavõrdsust kogu Eestis.

Tallinnas on loodud kriisi ajal töökohti nii avalikus sektoris kui ka toetatud nende loomist erasektoris. Peamine pole, kus või kuidas inimesi aidata, vaid oluline on suhtumine – kas osutada abi või mitte. Hädasolija haarab ka õlekõrrest, kui see talle ulatada. Tööhõiveprobleemide lahendamine on iga arenenud riigi jaoks vähemalt sama oluline näitaja kui eelarve tasakaalus hoidmine. Töökohtade loomise üle võib küll teravmeelitseda, kuid maailmast pole eriti palju leida turumajanduslikke demokraatiaid, kus töökohti arvatakse piisavalt tekkivat, ilma et selleks oleks vaja riigipoolseid pingutusi teha.

Tahaksin lõpetada oma tänase pidupäevakõne siiski optimistlikema nootidega. Eestil on kindlasti potentsiaali saada edukaks ja jõukaks riigiks, aga mitte neid kaaskodanikke ignoreerides, kes ei saa või ei suuda enda eest seista, vaid ainult koos nendega. Me ei saa loota, et kõik meie probleemid lahendab vaba turg meile vastuvõetavalt isereguleerimise teel. Kriitikavaba usk ideoloogiasse lõpeb igal juhul varem või hiljem halvasti. Nii on see ajaloos alati olnud. Me saame ja peame oma riigi käekäigu ja selle juhtimise eest ise head seisma. Tehkem siis seda!

Veel kord – head iseseisvuspäeva! Elagu Eesti!

24.02.2012