Toomas Vitsut

Mitte ükski rahvas ei taha ajalukku minna kaotajana, ikka püüeldakse endale võitja au. Mõnel on võidutahtest saanud koguni rahvuslik iseloomujoon, omalaadi sundus. Sellest võiduvalust on kerkinud impeeriumid – ja lagunenud, kui loorberitele on puhkama jäädud. Impeeriumide ajastul, XIX sajandil, jaotati kõik rahvad võitjarahvasteks ja kaotajarahvasteks.

Meie, eestlased, sellesse imperialistlikku jaotusse ei sobi. Ühest küljest: meie rahvuslikku iseloomu ei kuulu võidupüüd iga hinna eest. Eestlased on ikka haaranud relvad eeskätt enese, omaste, kodu ja maa kaitseks. Seda kaitsetahte paatost väljendavad kõige selgemini meie muistse vabadusvõitluse juhi Lehola Lembitu legendaarsed sõnad: „Kuni siin maal leidub veel põlvepikkune poisike, kes suudab mõõka kanda, seni ei anna meie alla!“ Ka täna on rahva kaitsetahe üks meie riigi peamisi psühholoogilisi tugesid.

Tänane võidupüha on meile seda kallim, et me anname endale aru, kui vähe on eesti rahval üldse sõjalisi võite. Seda tähelepanuväärsem, et kõik oma riigi esindajatena peetud mälestusväärsed lahingud on aset leidunud võõral pinnal. Ümera lahing 1210. aastal, esimesest iseseisvuse ajast, löödi Läti territooriumil. Nii ka Võnnu lahing 1919. aastal, teise iseseisvuse ajal. Ja ka praegu, kolmandal iseseisvuse ajal, otsime sangarlust võõral pinnal – Iraagis ning Afganistanis.

Kuulsus käib kaasas vallutuste, mitte kaitselahingutega. Tänase võidupüha tähistuseks süütame tuled. Mis tuli see niisugune on, mida täna meie sõjamehed kannavad? Kuhu see tuli kuulub? Kas kantakse see võõrasse räästasse? Kas minnakse sellega põletama kaugeid kaasikuid?

Ei ole nii!

Tuli, mille me täna siin suve südames süütame, olgu Eesti kodude koldetuli! Kustumatult meenutagu see meile, et meie kanname relvi ainult oma rahva, oma lähedaste, oma sõprade ja liitlaste kaitseks! Et meist ei ole ega tule sõjasüütajaid – ei põhjas, lõunas, idas ega läänes. Et meie võidutuli ei pea mitte hingitsema kuskil klaasristis, vaid see olgu elav leek, mis tohib leegitseda iga Eesti kodu leel ja mida me oleme valmis kaitsma, kuni on elus veel põlvepikkune poisike!

Meie vabaduse sümboliks ei ole mitte rist, vaid seesama tuli, mis täna kantakse laiali mööda kogu Eestimaa pinda. Selle vabaduse tule paiste jõudku täna igasse Eesti kodusse! Jõudku ka nende südamesse, kes täna on oma kodu kaotanud – aga kes ei ole kaotanud usku, et Eestis saab elu korda.

Meenutan, et meie kolmas iseseisvuse aeg algas loosungiga: „Ükskord me võidame niikuinii!“ Igal võidupühal süüdatakse tuli selle märgiks, et Eesti rahva võidud on veel ees, et see loosung ei vaimustanud meid mitte üksnes minevikus, vaid innustab meid ka täna ning edaspidi.

See on võidutule aegumatu sõnum: „Me võidame niikuinii!“ Õnnitlen kõiki eestimaalasi võidupüha puhul!