Toomas Vitsut

 Austatud konverentsil osalejad,

Jaan Poskast rääkida või kirjutada on ühtpidi lihtne ja teisalt jälle väga raske. Kõik Eesti ajalugu vähegi tundvad inimesed teavad ju tema olulisemaid teeneid meie riigi ees ja võivad seetõttu kaasa rääkida. Samas oodatakse aina midagi uut, ja seda on võimalik lisada ainult siis, kui teha põhjalikku uurimistööd. Ma usun, et värske koguteosega on niisugune töö tehtud.

Jaan Poska pakub huvi ja uurimisainet kindlasti mitmes mõõtkavas – nii sise- kui välispoliitilises, nii ajaloolises kui tulevikuperspektiivis, nii omavalitsuse kui riigikorralduslikus aspektis, nii Tallinna, Eesti kui ka Euroopa mõõtmes. Loodan, et selleski osas suudab see mahukas raamat rahuldada ka kõige nõudlikumaid lugejaid.

Tallinna patrioodina on ja jääb minu jaoks Poska suurus kõikide muude tähtsate tegude kõrval alati seotuks tõsiasjaga, et ta oli esimene eestlasest Tallinna linnajuht. See ei ole mitte lihtsalt ilus fakt, vaid tollaste olude tundjate kinnitusel ka väga oluline saavutus.

 Nimelt olevat veel 20. sajandi alguses olnud Tallinnas ainult kaks ülikooliharidusega eestlast – üks neist oli  Poska ja teine dr. Köhler. Linnavalitsus koosnes samal ajal ainult sakslastest ja ka linnavolikogu liikmetest rohkem kui 2/3 olid sakslased. Näiteks 1901. aasta valimistel pääses linna­volikokku 41 sakslast ning ainult 15 eestlast ja 4 venelast. 

 Juba kolm aastat hiljem oli aga jõudude vahekord kardinaalselt muutunud ja 1904. aasta detsembris toimunud linnavolikogu valimistel saavutasid eestlased esmakordselt ajaloos enamuse: 60 liikmest tervelt 37 olid eestlased, 19 sakslased ja 4 venelased. Poska roll polnud siin vähetähtis. Moodustades bloki venelastega ja saavutades nii 2/3-lise enamuse võtsid eestlased esmakordselt oma pealinnas võimu enda kätte. Jaan Poska valiti aga 5. jaanuaril 1905 Tallinna linnavolikogu esimeseks eestlasest juhatajaks. Sel ametikohal oli ta neli aastat.

See ajalooline fakt sobitub hästi ettekujutusega Poskast, inimesest, kellel oli hea poliitiline vaist, oskus sõlmida vajalikke kokkuleppeid, võime arvestada reaalsusega, aga isegi selle kiuste jõuda oma eesmärgile. Tema võimekuse kvintessentsiks sai Tartu rahuleping. Nii selle leppeni jõudmise protsessis kui ka varasemas töös linnajuhina poleks ta suutnud olla edukas ilma partnereid arvestamata ja austamata.

Ma arvan, et see võiks ka olla tema sõnum meile. Ja et rõhutada selle sõnumi ja arusaama tähtsust, tahaksin tänuks värske koguteose koostajatele – nii peatoimetajale kui tegevtoimetajale – anda üle Tallinna linna poolt ühe teise raamatu. Selle pealkiri räägib iseenda eest – „Rahvuste Tallinn“.

Suur aitäh teile!