Toomas Vitsut

On üsnagi ootuspärane ja kindlasti väga tervitatav, et konverentsi kavas on arutelu riigi ja kohaliku omavalitsuse rolli üle hariduses. Ootuspärane on see kasvõi sellepärast, et hariduse kättesaadavuse nii-öelda praktilises tagamises on just kohalikul omavalitsusel esmatähtis roll. Ning tervitatav ja möödapääsmatu tundub teemapüstitus seetõttu, et järjekordselt kavandatav koolireform kipub  taaskord kütma pingeid just riigi ja kohalike omavalitsuste suhetes.

Eeldan, et tänane kokkusaamine ei ole kavandatud reformi puudutavate õõnsate kiidukõnede ja üldsõnaliste lubaduste esitamiseks. Seepärast lubage mul asuda kohe asja kallale ja teha seda võrdlemisi otse. Kuna olen otsekohene inimene ja peale selle poliitik, nagu on seda ka jõulisi reforme lubav haridusminister, siis ei saa ma mööda vaadata ka tema kava ilmsetest poliitilistest aspektidest.

Nagu üldiselt teada, on haridusministeeriumi suurtest kavatsustest reformida Eesti kooli (Eesti seejuures suure algustähega!), jäänud retoorikas kõlama mõned aspektid. Esiteks: õpetajate alandavalt madal palk saab tõusta ainult siis, kui iga neljas kool kinni panna ehk Eestimaale jätta alles 50 kooli ringis.  Teiseks: omavalitsused varastavad õpetajate palgaraha, selle asemel et sulgeda oma piirkonna ainus kool. Ja kolmandaks oleks vast venekeelse hariduse andmise lõpetamine.

Küsiksin, mida head tooks reform kaasa meie lastele ja nende vanematele? Tervele Eestile ja meie tulevikule ehk nagu moes öelda – jätkusuutlikkusele? Olukorras, kus enamik põhikoole on Eestimaal alla 100 õpilasega, leiab meie riigi poliitiline juhtkond, et niisuguste koolide ülalpidamine on raha raiskamine. Aga milline peaks siis olema õpilaste arv, et meie riigis „tasuks“ veel kooli säilitada? Kuna seni pole vastust neile küsimustele kuulda olnud, siis loodan seda tänaselt konverentsilt. Mõistagi näevad valdkonnaga lähemalt seotud inimesed veel hulka praktilisi probleeme ning neil tekib detailsemaid küsimusi, millele samuti on vastused teretulnud.

Kui ma nimetasin pingeid kohaliku omavalitsuse ja riigi suhetes, siis on neid püütud esitada justkui keskerakondliku Tallinna probleemina suhtlemisel riigivõimuga, kus on esindatud niinimetatud valged jõud. Väidan, et see on päevapoliitiliselt motiveeritud skemaatiline ja väär käsitlus. Tänase konverentsi ajakava läheks lõhki, kui hakata tooma näiteid neist Eesti omavalitsustest, kust kostab ainuüksi hariduse vallas ja ainult viimastel nädalatel etteheiteid riiklikule poliitikale. Tallinn pole kindlasti siin ainus omataoline, aga ta on suurim ja silmapaistvam, mistõttu siinsed probleemid kas ongi suuremad või puhutakse need suuremaks.

Haridusvaldkond on vaid üks, aga ilmselge näide diametraalselt erinevast lähenemisest ja põhimõttelisest vastuolust riigi ja kohaliku omavalitsuse vahel. Laste arv suurenes Eestis veidi vaid mõne aasta vältel, pikas ajamõõtmes on see püsivas languses. Juba ainuüksi 2010. ja 2011. aasta vahe sündimuses oli 62 klassikomplekti. Ainus piirkond, kus laste – ja ka elanike arv – ei lange drastiliselt, on Harjumaa ja Tallinn sealhulgas. Kohalike omavalitsuste õlul on üliraske ülesanne hoida toimimas piisava tiheduse ja kättesaadavusega haridusvõrku. Kui kool kinni panna, siis on ju teada, et see piirkond hääbub või mandub. Nii on see muide ka Tallinnas!

Gümnaasiumireformi puhul, enne kui hakata koole kaardile kandma või sealt kustutama, oleks vaja esmalt selgitada, millised alternatiivid jäävad õpilastele. Kas tulevad tagasi internaatkoolid või tasuta ühistransport? Kumba varianti on meie riik valmis ja suuteline pakkuma? Kahtlen, kas seda üldse on tõsiselt arutatudki. Kui aga tegu on tõesti riikliku poliitikaga, siis tulekski ausalt tunnistada, et mõned piirkonnad Eestis me jätame maha.

Olen absoluutselt veendunud, et maakoole on vaja Eesti asustatuse ja kultuurilise rikkuse säilitamiseks, aga ka julgeoleku tagamiseks. Kuid ennekõike on neid koole vaja ikka laste jaoks. Linnakooli püsimise kriteeriumiks ei saa seada viie paralleelklassi olemasolu, sest kool ei pea olema selline mammut, nagu neid tehti nõukaajal Lasnamäele ja Mustamäele ning mida me siis kõik kangesti ja põhjendatult kirusime.

Kui vaadata väikeste kohalike omavalitsust eelarvet, siis näeme, et suurema osa moodustab kulupoolel haridus. Riigilt saadavale makstakse juurde ligikaudu 80% oma eelarvest. Sellises olukorras mõjub süüdistus õpetajate palgaraha „varastamisest“ pehmelt öeldes ülekohtusena ja sunnib küsima, kas pole selliste süüdistuste loopijate eesmärgiks hoopis tähelepanu kõrvale juhtida. Õhus on ju pidevalt õpetajate streigiähvardused. Igatahes on tegu teemast ja tõsiasjadest möödarääkimisega ja omavalitsustega tekkinud vastasseisu täiendava õhutamisega.  

Mis puudutab venekeelset kooli – aga Tallinnas ei saa me ka sellest teemast mööda vaadata –, siis on siin ilmsed vajakajäämised riiklikus korralduses. Selge see, et kool peab lapsele andma väga hea eesti keele oskuse. Aga seda ei saa korraldada igas koolis oma soovi ja süsteemi järgi. Just seetõttu paistame praegu liikuvat haridusliku getostumise kursil. Vaja oleks korralikku riiklikku süsteemi nii õpetajate koolituse ja täiendava rahastamise kui ka õppematerjalidega varustamise jaoks, et üleminek toimuks kõikjal ühtmoodi ja süsteemselt. Tegelikult tuleks viivitamatult alustada lasteaias eesti keele õpetamist venekeelsetele lastele.   

Iga reformi puhul tuleks esmalt tõestada, miks ja kellele seda vaja on, ning näidata ära, mida, keda ja kuidas see reform mõjutab. Nii tõsine ja pika mõjuga kava nagu haridusreform ei saa kindlasti olla parteipoliitiline asi. Ainuüksi ilus ümmargune jutt on väheveenev, sest põrguteegi olevat sillutatud heade kavatsustega.

 26.01.2012