Toomas Vitsut

Erakorralise omavalitsusfoorumi eel

Euroopa riikide kohalike omavalitsuste autoriteetne esinduskogu – Euroopa Nõukogu Kohalike- ja Piirkondlike Omavalitsuste Kongress (lühendatult CLRAE) võttis tänavu 28. oktoobril Strasbourgis pärast arutelu vastu mitmeid kriitilisi märkusi sisaldava soovituse nr 294(2010) kohalikust demokraatiast Eestis. Soovituse aluseks on põhjalik raport Eesti kohalike omavalitsuste olukorrast ja kümne aasta eest tehtud samalaadse soovituse täitmisest. Eesti valitsusparteidele meeldib kuulata Euroopast ning Ameerikast ainult neid avaldusi, mis kiidavad meie riigi püüdlikkust ning valitsuse hoolimatult karmi agarust eelarve- ja maksupoliitikas, mis paneb majanduskriisi põhiraskused väiksema ja keskmise sissetulekuga inimeste õlule. See Eestit otseselt puudutav tähtis dokument on aga Toompeal suudetud seekord peaaegu maha salata. Tõsi, sellest ilmus mõni uudisnupp, kuid seegi vanas heas nõukogude propaganda laadis serveerituna. Euroopa omavalitsuskogu soovituste sisu anti edasi väga napilt ning need said kohe regionaalministrilt kiire vastulöögi. CLRAE kriitikat püüti pisendada ning tähelepanu juhtida hoopis mujale. Kuid seekord on Euroopa kriitika Toompea koalitsioonile ja Stenbocki majale tõsiselt ebamugav, sest see tuleb „omadelt“. Seekord ei saa peaminister hoogsalt kalambuuritseda ja Eesti suunas tehtud märkusi peita, sest Eesti kohaliku demokraatia kohta tegi raporti parempoolne poliitik – Euroopa Rahvapartei esindaja Jos Wienen Hollandist, mitte mõni vasakpoolne, kelle märkusi oleks valitsus asunud tõrjuma kulunud klišeedega. Seega on probleemid Eesti omavalitsuste olukorras reaalselt olemas ja tõsised ning Euroopa kriitikat põhjustab ka see, et kümne aasta jooksul on ses vallas tehtud väga vähe ning 2000.a. soovitusi on paljus eiratud.

Eesti valitsus ei võta omavalitsusi võrdväärse partnerina ega pea ühiskonnas dialoogi

Kui Euroopas on levinud arusaam, et riik ja omavalitsused on partnerid ja teevad ühiskonna huvides koostööd, eriti kriisiajal, siis Eestis on valitsus viimastel aastatel selgelt halvendanud omavalitsuste olukorda. Kärpinud nende osakaalu riigieelarve tuludes ja piiranud nende võimekust otsida ise võimalusi oma seadusliku pädevuse piires maksutulu suurendada. See on toimunud järjekindla jõupoliitika tulemusel, kus puudub peaaegu igasugune dialoog. Valitsus on harjunud tegema omavalitsuste seisu halvendavaid otsuseid vaikselt tagaselja, vaid oma monoloogi kuulates ja kohalike omavalitsustega nõu pidamata, kõrgilt ja hoolimatult ning enda antud lubadusi salates. Euroopa kõrge omavalitsuste esinduskogu märkis murelikult, et Eesti riik pole täitnud 2000.a. soovitusi omavalitsuste tulubaasi suurendamiseks. Pole kaasanud omavalitsusi neid puudutavate otsuste tegemisse, ega taganud omavalitsustele piisavaid vahendeid neile seadustega pandud ülesannete täitmiseks ning on seeläbi piiranud nende võimet tagada rahvale ettenähtud teenuste kättesaadavus.

Soovituses korratakse juba varem öeldut, et Eesti oludes tuleks arvestada Tallinna erilist rolli ning anda talle seadusega pealinna staatus. Päris piinlik, et peame lugema Euroopa raportist ilmekaid fakte Tallinna erilise tähtsuse kohta Eestis: pealinnas elab 28 % Eesti elanikkonnast ja siin toodetakse üle 50 % Eesti SKP-st. Samas Toompea kõrgustest vaadatakse Tallinna endiselt, kui 100 elanikuga väikevalda. Raportis ja soovituses räägitakse mitme nurga pealt vajadusest, et valitsus arutaks enne omavalitsustega läbi neid puudutavad otsused ja seadusemuudatused ning peaks pidevat dialoogi, mis on demokraatlikus ühiskonnas elementaarne. Eesti viimaste aastate praktika räägib aga hoopis vastupidisest poliitikast, mis peaministripartei juhtimisel riigis juurdunud. Vaadates valitsuskoalitsiooni tegemisi võib öelda, et tänaste valitsejate kõrkus, eneseimetlemine, ilmeksimatuse tunne ja igasuguse kriitika mittetalumine on riigis levinud paljudel aladel ja saanud juhtpartei - Reformierakonna tunnusjoonteks. Praeguse valitsuse ajal on ühiskonnast kadunud demokraatiat iseloomustav võrdväärsete osapoolte asjalik dialoog. Seda tajuvad ja kurdavad häälekalt nii ühiskonnateadlased kui ka kultuurirahvas ja seda tunnevad ammu ka omavalitsused üle Eesti. Valitsus teab ise kõike, ei vaevu kuulama kellegi teise nõu otsuste tegemisel paljudes valdkondades. Ei taluta enda kõrval teisi partnereid, kes võivad tülikalt seista rahva huvide eest. Ses mõttes võib olla päris kindel, et valitsus ei kavatse asuda täitma ka seda Euroopa omavalitsuste esinduskogu soovitust, mille põhisõnum on Toompeale ebameeldiv. Sest siis tuleks hakata suurendama kohalike omavalitsuste autonoomiat ja tunnustama omavalitsusi võrdsete partneritena dialoogis ühiskonnale eluliselt tähtsates küsimustes. Paraku on see aga omane igale demokraatlikule riigile, kuigi ei sobi kuidagi kokku valitsusparteide kursiga tsentraliseerida kogu võim Toompea müüride varju.

Valitsuse kurdistav monoloog ei lahenda probleeme

Tänane valitsuskoalitsioon pole arutanud omavalitsustega ühtegi olulist seadusealgatust, mis nende elu otseselt puudutab. Meenutame kasvõi tarbetuid ja maksumaksjale kulukaid muudatusi Tallinna volikogu liikmete arvu suurendamiseks. Need tehti küll demokraatia edendamise sildi all, nagu presidendivalimiste valimiskogu liikmeks saamise korra muutminegi, kuid omavalitsustega konsulteerimata. Sinna ritta läheb ka koalitsiooni hüsteeriline kära Tallinna müügimaksu mahategemiseks ning kiirkorras jõuga läbi surutud seadusemuudatus, mis peatselt piirab kohalike omavalitsuste õigusi kohalikke makse kehtestada. Selline suund kohalike omavalitsuste autonoomia piiramisele on otseses vastuolus CLRAE raportis ja soovituses sätestatuga ega sobi kuidagi kokku ka Euroopa Kohalike Omavalitsuste Harta põhimõtetega, mida Eesti sellega 1994. a. liitudes tõotas järgida. Paari aastaga on  valitsus ühepoolsete otsustega küüniliselt kärpinud kohalike omavalitsuste tulubaasi üle viiendiku võrra ega kavatse seda niipea heastada. Kui valitsus kahandas 2009.a. omavalitsustele laekuva üksikisiku tulumaksu osa seniselt 11,93-lt protsendilt 11,4-le, oli see väga valus löök linnade ja valdade rahakotile. Siis loodeti lubadusele aegade paranedes tulubaas taastada. Nüüd räägib peaminister pea iga päev Eesti imelisest edust majanduskriisist väljumisel, kiidab valitsuse tarka kärpepoliitikat ning lubab valimiste lähenedes üha valjemini isegi uut palga- ja pensionitõusu. Kuid miskipärast ei kinnita seda omavalitsuste tulubaasi nülgimisest loobumist 2011.a. riigi eelarve. Eesti on niigi Euroopa Liidus üks viimaseid omavalitsustele suunatud riigieelarvetulude osakaalu poolest. Keskvalitsus on koondanud üha enam oma kätte omavalitsustele neile põhiseaduse ja seadustega pandud ülesannete täitmiseks mõeldud ressursse. Nii saab hoida omavalitsusi üha suuremas sõltuvuses keskvõimust ning sundida neid manguma iga väiksemat summat teedehoolduseks või koolidele-lasteaedadele.  Soosides seejuures omade juhitud omavalitsusi ning nuheldes nende elanikke, kus pole võimul Toompeale meelepärased jõud. See on näotu ja alatu „jaga ja valitse“ poliitika, mis vastandab omavalitsusi, lõhestab rahvast ja riiki ega ole kohane demokratlikule ühiskonnale.

Euroopa omavalitsuste esinduskogu märkused ja soovitused Eesti riigile juhivad tähelepanu tõsistele murekohtadele Eesti ühiskonnas. Demokraatia nappus omavalitsusi eluliselt puudutavate otsuste langetamisel viitab demokraatiaprobleemidele meie ühiskonnas tervikuna. Eesti omavalitsused saavad loota oma huvide kaitstusele vaid siis, kui tegutseme koos. Seistes ühiste huvide eest siira sooviga muuta elu Eestis paremaks igas linnas, vallas ja külas. Omavalitsuste õiguste piiramine, ebademokraatlikud otsused ja tulubaasi järsk kahandamine puudutavad kõiki Eestis elavaid inimesi. See liidab meid kokku ühise sihiga, teha selgeks tänasele keskvalitsusele, et Eesti jaoks parimaid lahendusi tuleb otsida koos, kedagi ignoreerimata ning Euroopa demokraatiaga samas suunas liikudes.