Lugupeetud seminarist osavõtjad, Mul on hea meel tervitada teid tänasel infoseminaril, mis on pühendatud väga aktuaalsele teemale. Üle 50aastaste inimeste tööturul hoidmine ja sinna tagasitoomine seostub otseselt tänaste oluliste majandus- ja sotsiaalprobleemide lahendamisega nii riigi kui omavalitsuse tasandil. Tänasel seminaril on võimalus tutvuda väga huvitava projektiga 50+ põlvkonna sotsiaalse suutlikkuse ja konkurentsivõime suurendamiseks tööturul. See teema on Tallinna, aga kindlasti ka terve Eesti jaoks ülioluline. Eesti on üks kiiremini vananeva rahvastikuga riike Euroopas. Prognooside kohaselt väheneb järgnevatel aastatel nooremate põlvkondade osakaal märgatavalt ja aastaks 2050 on kõige arvukamad just vanemaealised. Üle 65-aastaste osakaal rahvastikus suureneb 25,4 protsendile, samas kui 2002. aastal oli see 15,5%. Tallinnas tekib demograafide prognooside kohaselt terav tööjõupuudus juba järgmisel kümnendil. Siis jääb väljalangevast tööjõust asendamata tervelt pool mitte-eesti naistest, aga ka veerand mitte-eesti meestest ja eesti naistest. Vähearvukas noorte vanusrühm ei suuda aga täies mahus asendada tööturult väljalangevaid arvukaid eakamate vanusrühmi. Hetkel on Eesti majandus ja tööturg sügavas kriisis ning paljude ekspertide hinnangul viitab olukord töötuse pikaajalisele kasvule, vaesuse ja ebavõrduse süvenemisele. Võrreldes kõrgseisuga on Eesti majanduse maht vähenenud ligikaudu viiendiku võrra. Ehkki on juba lootust stabiliseerumisele, nõuab jätkusuutliku majanduskasvuni jõudmine veel aega. Akadeemik Urmas Varblase hinnangul kulub 5-6 aastat, kuni taastub kriisieelne tase. Tööhõive aeglane suurenemine algab tavaliselt alles pärast majanduse lõplikku toibumist kriisist. Samal ajal võib aga kujuneda olukord, kus saavutatakse küll kriisieelne tööhõive tase, kuid see ei suuda enam toetada tulemuslikku majandusarengut ja tagada inimestele hästi tasustatud ning rahuldust pakkuvat tööd. Olukorras, kus ettevõtted on pankrotistunud ja töötajad töö kaotanud, tuleb rakendada ulatuslikke vastutoime-mehhanisme. See eeldab uusi valikuid poliitikas, keskendumist töökohtade loomise jaettevõtete jätkusuutlikkuse toetamisele. Samuti tuleks tähelepanu alla võtta eriti haavatavate elanikegruppide kaitse. Sarnaselt paljudele Euroopa riikidele on üheks võimaluseks parandada olukorda tööturul ka vanemaealiste potentsiaali rakendamisega. Kuna mul paluti rääkida tööpuuduse leevendamisest Tallinnas, siis jätkangi sel teemal. Tallinnas oli käesoleva aasta aprilli lõpus ligi 28 000 registreerunud töötut, mis moodustab 13,2% tööealiste üldarvust meie linnas. Linnaosadest oli töötute osakaal suurim Lasnamäel ja Põhja-Tallinnas, madalaim Pirital ja Nõmmel. Eestis tervikuna oli olukord veelgi kriitilisem: 30. aprilli seisuga oli kokku 91 668 töötut ehk 14,3% Eesti tööealisest elanikkonnast. Info pärineb töötukassa kodulehelt. Statistikaameti andmetel oli aga aprilli lõpul Eestis töötuid juba 20% ehk siis iga viies inimene. Kokku on ilma tööta 137 000 inimest, sealhulgas 48 000 tallinlast. Kuigi viimastel nädalatel võib täheldada tööpuuduse vähest langust, prognoosivad eksperdid töötuse kõrge määra püsimist veel 3-4 aasta jooksul. Tallinlaste ebakindlus ja hirmud tuleviku suhtes on kõrged. Faktum Ariko hiljuti tehtud uuringust selgub, et rohkem kui neljandik tallinlastest (sealhulgas 17% eestlastest ja 39% mitte-eestlastest) peab tõenäoliseks, et nad kaotavad töö lähema poole aasta jooksul. Kriisist väljumiseks on abipakette ja kriisiprogramme koostanud mitte ainult enamik riike, vaid need on olemas ka mitmetel linnadel Euroopas. Eesti riigiasutused pole olnud selleks suutelised – võibolla seetõttu, et nii suur töötus on esmakordne kogemus. Tallinn seevastu on suutnud oma vahendeid suunata ulatuslike sotsiaalsete probleemide leevendamiseks. Ühe esimesena pakkus Tallinn töötutele sotsiaalseid töökohti ja käivitas tööklubid kõigis linnaosades. Spetsialistide sõnul on praegune risk number üks pikaajaliste töötute teke, sest kui inimesed pikemaks ajaks tööturult eemale jäävad, on neid juba väga raske sinna tagasi saada, isegi kui majandus hakkab elavnema. Sellest riskist räägivad nii maailma majanduskriiside tagajärjed kui ka Eesti enda 90-ndate aastate lõpu kriis. Siis jäid paljud inimesed tööta isegi käesoleva kümnendi keskpaigani. Tallinn töötas oma esimese abipaketi välja juba aasta tagasi. Keskendusime kuuele olulisele valdkonnale: tööpuuduse leevendamine, kulutuste ümbersuunamine, linna toetused ja sotsiaalabi, raskustesse sattunud inimeste nõustamine, energeetika ning ettevõtluse toetamine. Konkreetselt sisaldas abipakett järgmist:
Abipaketi väljatöötamisel kaalusime mitmeid ideid. Kõige vanemaks tööturumeetmeks on hädaabitööd ehk siis sellised tööd, mis nõuavad palju lihttööjõudu ega vaja erilisi oskusteadmisi. Sellisteks töödeks on näiteks tänavate puhastamine, liinibusside ja ootepaviljonide koristamine, kalmistute-parkide korrastamine, kraavide ja metsaaluste puhastamine, miks mitte ka puude istutamine. Üks idee oli, et kõigile ettevõtetele, kus luuakse vähemalt 10 sotsiaalset töökohta, annab linn kuni 12 kuud toetust ca 5000 krooni kuus ühe töökoha kohta. Sellisel juhul saaks linnaettevõtted (nagu TTTK ja TAK), aga ka eraettevõtjad luua sotsiaalseid töökohti: näiteks ootepaviljonide, ühissõidukite ja avalike kohtade koristajatele; bensiinijaamades tankijatele; kaubanduskeskustes ostukärude vedajatele jne. Sotsiaalsete töökohtade loomise eesmärk on pakkuda raskustes olevatele töötutele kohest sissetulekut ning säilitada tänu sellele inimese töövõime ja -harjumused. Tallinna sammud on ainulaadsed. Seda märkis viimasel kodurahufoorumil tunnustatud regionaalarengu spetsialist Rivo Noorkõiv. Tema sõnul pole need sammud, mida teeb töötuse leevendamiseks Tallinn, jõukohased ühelegi teisele omavalitsusele Eestis. Tahaksin rääkida veel ühest Tallinnas rakendunud ideest, kuidas töötuid aktiivsetena hoida. Idee kasvas välja Tallinna Kodurahu programmi 2008. aasta konkursi projektist. Selle projekti tulemusena käivitati esmakordselt Eestis kaks klubi töötutele, kel vanust 50 aastat või rohkem. Need said positiivse kõlaga nime „tööklubid“ ning osutusid väga populaarseteks. Praeguseks toimivad tööklubid Tallinna kõigis linnaosades ja seejuures erinevatele vanuserühmadele. Seal kohtuvad kord nädalas tööta jäänud inimesed, et kogenud psühholoogi juhendamisel valmistada end tööleasumiseks ette – näiteks õppida CV koostamist, töövestlusel suhtlemist, arvuti kasutamist jms. Väga oluline on see, et neil on võimalus suhelda oma saatusekaaslastega, lugeda ajalehti ja vajaduse korral kasutada arvutit. See võimaldab üle saada tõrjutusest, olla kursis maailmas toimuvaga ja saada konkreetset infot töökoha leidmiseks. Kuigi hetkel on Tallinnas tööd raske saada, on sellised klubid vajalikud, et rasked ajad üle elada ning mitte sattuda masendusse. Majanduskriis ei kesta ju lõpmatult, aga vahepealset aega on mõistlik kasutada õppimiseks. Hästi korraldatud tegevus tööklubides annab selleks hea võimaluse. Samaaegselt on Tallinn ette valmistamas ka teist abipaketti. Kuna tööpuuduse märgatavat langust ei julge keegi enne paari aastat prognoosida, hõlmabki see abipakett aastaid 2011 ja 2012. Seaduse järgi ei ole kohalikud omavalitsused kohustatud töötusega tegelema, see tegevus on vabatahtlik. Ilmselt vajaks Eesti seadusemuudatust, mis teeks võitluse töötusega kohaliku omavalitsuse ülesandeks ning annaks selleks ka hädavajaliku ressursi. Lõpetuseks tahan tänada kõiki, kes korraldasid niisugusel olulisel teemal seminari ning siin osalevad. Tere tulemast ja suur tänu külalistele Inglismaalt ning samuti teistele esinejatele. Usun, et seminar tuleb huvitav ja kasulik ning pakubuusi lahendusi tööpuuduse leevendamiseks ja majanduskriisi pehmendamiseks. |
|||
| ||||||
|
|
|
Lisa uus kommentaar