Vasta kommentaarile
13. detsembril 2007 otsustas volikogu hakata 22. detsembrit tähistama Tallinna vapipäevana, sest 22. detsembril 130 aastat tagasi peeti Tallinna linnavolikogu esimene istung.
Tallinna vapid märkisid linna kui juriidilist isikut ja tema omandit, kuid ka linnale antud erilisi õigusi ja privileege. Kahe vapi olemasolu viitab tõsiasjale, et nüüdne Tallinn oli kunagi kaks õiguslikult erinevat linna – nimelt Toompea ja all-linn.
Toompea oli maaisanda kants, all-linn aga kodanike asula. Tänapäeva keeli: riigivalitsuse kants ja tallinlaste linn, mida valitses oma raad 15. mail 1248 Taani kuninga Erik IV Adraraha kinnitatud Lübecki õiguse järgi. Kuid üheaegselt Lübecki õigusega kehtis keskaegses Tallinnas veel eesti õigus muistse tavaõiguse järglasena.
Seda kinnitab kaagisammas Tallinna raekoja platsil. Selliste sammastega tähistati paganlikul ajal ohutut privilegeeritud kauplemiskohta. Tegelikult tähendas see paganlikul ajal enam-vähem sama, mis hilisem linnavapp.
Toompea võimu tunnuseks oli väike vapp. See ilmus all-linnas kõikjale, kus esindati maahärrat. Juba 1265. aastal sai Tallinna raad Taani kuningannalt Margaretelt privileegi, mille järgi raes kuningavõimu esindav foogt tuli määrata rae enda nõusolekul. Varsti sai raad ise piiramatu kohtuvõimu ning õiguse kasutada väikest vappi, mis siiski ei olnud linna enese sümbol. All-linna sümboliks ja Lübecki linnaõiguse sümboliks oli suur vapp.
Aastal 1889 ühendati Toompea halduslikult all-linnaga. Nii tekkiski Tallinnale 2 vappi. 1919. aastal Tallinnal enam nn väikest vappi ei olnud. Ka ajavahemikul 1919–1940 see puudus. Maaõiguse järjepidevuse kinnitusena läks see nn Tallinna väike vapp 1919. aastal edasi Harjumaa vapiks. Nõukogude ajal aga oli tegemist nii suure kui väikese Tallinna vapi asemel hoopis teistsuguse Tallinna vapiga, nn Tallinna embleemiga.
Tallinna väike vapp ilmus uuesti alles Tallinna Linnavolikogu otsusega 23. maist 1991. See vapp sümboliseerib, et ka riiklik ülemvõim, s.t otsustusõigus on linna käes.
Täna on Tallinn üks Harjumaa omavalitsusi ning allub juriidiliselt Toompead esindava Harju maavanema kontrollile. Pealinna seadus, mida Tallinn taotleb, vabastaks meid säärase eestkoste alt. Alles niisugune seadus, nagu on olemas teistel Euroopa pealinnadel, teeks Tallinnast tõeliselt vaba linna. Linnavolikogu võiks selles küsimuses jõulisemalt sõna võtta.
Väikese vapi kuuluvus Tallinna linnale, mitte Toompeale, paneb meile kohustuse võtta linnavõim linnarahva ja tema esindusorgani kätte. Väike vapp seisku meil silme ees kui tegutsemisprogramm!
Tallinna vappide sümboolika seob meid kõige tihedamal moel Euroopa ajalooga. Meie väikese vapi hõbedane rist punasel taustal pärineb mõnedel andmetel Püha Saksa-Rooma riigi lahingulipult. Kuningliku sõjalipuna heisati Dannebrog ka Taani kuninga laevadele, nii sai see vanimaks merelipuks maailmas. Samuti on oletatud, et Mustpeade Vennaskonna kaudu seostub see vanima rüütliordu, Johanniitide, hilisema Malta ordu sümboolikaga.
Hoopis keeruline on Tallinna suure vapi sümboolika päritolu, sest alles siin raekoja seinal rippuva 1650. aasta puitvapi järgi võib esimest korda öelda, millised olid vapi värvid. Varasemast ajast pärinevad vaid pitsatijäljendid.
Ametlikult võttis Tallinn suure vapi omaks 19. märtsil 1937 linnavalitsuse otsusega. Pärast nõukogude aega sai see oma õigusliku iseloomu tagasi alles omavalitsuste tekkega Eestis, sest siis tekkis munitsipaalomand. Tallinna suur vapp ehk täisvapp taastati Tallinna Linnavolikogu otsusega 23. maist 1991.
Mõtelgem tänasel vapipäeval meie suurt vappi vaadates sellele, mis seob Tallinna, 2011. aasta Euroopa kultuuripealinna, sümboolselt Euroopa ajaloo ja kultuuriga. Ja mõtelgem väikest vappi vaadates sellele, millised on meie kui Tallinna all-linna rahva esindajate ajaloolised kohustused võitluses oma linna vabaduste ja privileegide eest Eestis ning Euroopas.
Soovin kõikidele rahusat jõuluaega!
|
|||