Kõne Tallinna VII visioonikonverentsil 28. septembril 2009
 

Head visionäärid!

Inimest eristab oma liigikaaslastest võime ette näha, ette kujutada, mis võiks ja peaks toimuma tulevikus. Psühholoogias eristatakse inimese käitumises kahte vastandlikuna näivat tendentsi. Ühelt poolt seatakse eesmärke ja domineerib soov midagi saavutada. Teiselt poolt püütakse vältida eesmärgi saavutamist ohustavaid faktoreid. Ehk siis suurel määral sõltub meie edu sellest, kuivõrd me suudame endale ette kujutada, millised on meie võimalused ning millised on takistused nende võimaluste realiseerimise teel.

Tsitaat, mida te võisite minu suuläbi öelduna lugeda visioonikonverentsi kuulutustelt: „Inimene peab unistama” pärineb Leninilt ning näitab, et maailm ei ole ühemõtteliselt must ja valge. Ka unistamine pole ühemõtteline. Unistajaid eristab kindlasti see, kas unistused ka kunagi teoks saavad või unistusteks jäävadki. Me teame Gontšarovi poolt kuulsaks kirjutatud kirjanduskangelast Oblomovit, kes lebas voodis, vahtis lakke ja unistas, kuid kunagi oma unistusi teoks ei teinud. Ka nii võib unistada. Unistades, et Eesti saab viie kõige rikkama Euroopa riigi sekka ja samas mitte midagi selle heaks ette võttes, on jõutud maailma viie kõige kiiremini kukkuva majandusega riikide klubisse. Euro tulekust 2011. aastal unistamine on oblomovlus. Võibolla arvestatakse sellega, et meie majanduslik ja sotsiaalne olukord muutub sedavõrd täbaraks, et meid on vaja päästma hakata ning meie Euroopa partnerid võimaldavad sellel eesmärgil euro kasutusele võtta. Aga Tallinn suudab olla Euroopa kultuuripealinn ka ilma eurota.

Tallinnas on visioonikonverentse korraldatud alates 2004. aastast ning see on toonud arvamusliidreid kaasa mõtlema Tallinna arenguperspektiivide teemal. kui me arvestame 2005. aastal toimunud kaheosalist visioonikonverentsi kahe eest, siis seekordne visioonikonverents on oma arvult seitsmes. Alates 2006. aastast tegutseb Tallinna Linnavolikogu juures ka üheksaliikmeline visiooninõukoda, mille töö tagab järjepidevuse linna arendamise strateegilises mõtlemises visioonikonverentside vahelisel ajal. Olgu siinkohal ära nimetatud ka need visionäärid, kes seda tööd on teinud: Hardo Aasmäe, Ignar Fjuk, Mati Heidmets, Sulev Mäeltsemees, Tiina Mägi, Mart Saarma, Erik Terk, Rein Veidemann, Jüri Kaljuvee.

Arutatud teemasid hinnates torkab silma kogu Eestit või koguni Läänemere piirkonda puudutavate teemade ülekaal. Tallinna perspektiividest rääkides tuleb tunnistada, et need on hoopis laiahaardelisemad kui tänases Eestis ühele omavalitsusele pandud ülesanded ning siin vastu võetud otsuste mõju ulatub oluliselt kaugemale kui linna administratiivpiir. Tallinn ei võistle kellegagi Eesti siseselt, küll aga on koos oma mõjupiirkonnaga Saue vallast Missoni ainuke rahvusvahelist konkurentsi pakkuv üksus Eestis. Paradoksaalne, aga Tallinna edukas toimetulek majanduskriisiga on hoidnud seni ka linnavõimu ründavat keskvalitsust kõige mustemate stsenaariumide eest.

Seda suurem on vastutus, mida kannavad otsuste langetajad Tallinnas, sest otsuste mõju võib olla sajandite pikkune. Näiteks Tallinna vanalinnas pandi ehitusjoon paika juba 13. sajandil ja seda hoitakse tänapäevani.

Tänase visioonikonverentsi teemat valides ei osanud me arvatagi, et „Transpordi jätkusuutlik tulevik ...” on prioriteetsete teemade seas ka Regioonide Komitees. 24. septembril k.a. arutati seda Territoriaalse ühtekuuluvuse poliitika komisjonis ning oktoobri alguses arutatakse täiskogu istungil. Kusjuures ettevalmistatud dokumentides rõhutatakse, et „transpordipoliitika peab põhinema inimeste ja kaupade liikuvuse pikaajalisel ja jätkusuutlikul visioonil”. Samuti rõhutatakse, et linnalises transpordis on keskseteks väljakutseteks ühistranspordi osatähtsuse suurendamine, kergliiklusteede võrgustike arendamine, elektritranspordi osakaalu suurendamine ja keskkonnasäästlikumate liikumisviiside oluline laiendamine. Selle teema prioriteetsus ja vajalikkus selgub, kui me vaatame Euroopa Liidu aluspõhimõtteid: „Kodanike õigus vabalt liikuda on üks põhiõigustest.”

Visioonikonverentsil arutatavad teemad ei ole tänase ega ka homse päevaga lahendatavad eesmärgid. Me vaatame oluliselt kaugemale ning teeme plaane selleks ajaks, kui majanduslangus ei sea enam raame strateegiliste eesmärkide lahendamisele.