Armsad kolleegid, kaaslinlased, külalised!

Täna 92 aastat tagasi sai Eesti Vabariik alguse „Manifestiga kõigile Eestimaa rahvastele“. Meie rahvusriik sündis rahvaste riigina. See oli meie esimene konstitutsiooniline dokument. Ei ole kohatu ega asjatu seda täna meenutada.

19. veebruaril täitus sada päeva Tallinna linna praeguse juhtiva koalitsiooni ametisse asumisest. Kuigi koalitsioon on loodud vähemalt neljaks aastaks, on põhjust möödunud ajale juba siiski pilku heita.

Toetus Keskerakonnale valimistel oleks võimaldanud Tallinnas võimu teostada ka üksinda – ülekaal oli ju absoluutne. Sotsiaaldemokraatidele tehtud ettepanek moodustada koalitsioon oli perspektiivist ja vastutustundest ajendatud valik, mis arvestas nii praegust Eesti poliitilist kultuuri kui ka Tallinna laiapõhjalisest valitsemisest tekkivat sünergiat.

Lugedes Eesti Päevalehest seda hala „Tallinn pürib üha enam riigiks riigis” jääb mulje, et kui see suur ja kuri Tallinna linnavõim keskvalitsusele liiga ei teeks, tuleks õnn kohe meie õuele. Riigi majandus ei kukuks nagu kivi, tööpuudus oleks likvideeritud ja kõik me arveldaksime rõõmsalt eurodes.

Selleks on vaja ainult Tallinna maksumaksja raha laiali jagada sinna, kus keskvalitsuse valijad seda rohkem vajavad. Pensionäridelt tuleks soodustused ja pensionilisa ära võtta, muidu raiskavad raha ja lähevad rasva. Ka töötud on ühed laisad loomad – mis neist poputada, ajagu jalad kõhu alt välja ja vutt-vutt ümber õppima. Muidu tulevad pähe veel rumalad mõtted tööd nõudma hakata. Ja see venelastega sussutamine. Kui seda ei oleks, vuraksid naftarongid juba ammu Muuga sadamasse.

Aga mis kõige tähtsam: selleks, et keegi ideoloogilisest pääjoonest kõrvale ei kalduks, tuleks esmajoones sulgeda linna meedia. Lugegu Leonid Iljitš Brežnevi kõnesid Eesti Päevalehest. Seal on kõik öeldud, mis vaja.

Head kolleegid!

„Rahva hääl on jumala hääl.“ „Rahvas ei eksi kunagi.“ „Valijal on alati õigus.“ ... Need jms käibetõed kõlavad enne ja pärast valimisi alatihti, ja keegi ei hakka vastu vaidlema. Aga ometi pannakse valimistulemused ikka ja jälle kahtluse alla väidetega nagu „teda toetasid ju ainult pensionärid“ või „pääses volikokku venelaste häältega“. Ehkki needki hääled tulid rahva hulgast.

Valimistulemus nii Tallinnas kui ka üle Eesti oli väga meeldiv, aga mitte üllatav. Kõrvaltvaataja võib ehk küll Keskerakonna nii ülekaaluka võidu üle imestada, aga päevast päeva kohalikes omavalitsustes tööd teinud inimestele oli see igati teenitud tasu. 
 

Olin eile, 14. oktoobril  ühes meeldivas seltskonnas koos vana hea tuttava Aleksei Turovskiga. Tuntud headuses kõneles armastatud loomapsühholoog oma lemmikteemal. Aga vastas ka ajakohastele küsimustele, mh loomariigis aetavast poliitikast ja sealsetest analoogidest meie poliitikute hulgas.

Teiste iseloomustusi ma siin ei korda, aga minu kohta paar aastat tagasi öeldu peab Turovski sõnul paika ka täna. Ta iseloomustas nii:

Tänane Eesti Päevaleht ongi kollane.

Kollatõbise silmad on kollased. M.O.T.T.

Nädal algas halva üllatusega: ajaleht kirjutas, kuidas üks Tallinna ametnik tegi töötelefonilt ühe valimiskampaaniaga seotud kõne. Mind puudutas see otseselt, sest reklaami oli tehtud mulle kui Keskerakonna esinumbrile Tallinna kesklinna valimisringkonnas. Ent rünnakuga ametniku vastu lugu ei piirdunud. Leht jätkas rünnakutega minu vastu veel järgmisel ja ülejärgmiselgi päeval. Minu vastulauset ära ei trükitud. Hullemgi veel – kui püüdsin oma raha eest avaldada reklaampinnal tasulist teadet, keelduti ka sellest.
Aga et kõik ausalt ära rääkida, tuleb Agu Sihvka kombel alustada päris algusest.

Vol 1. Kuidas linnaametnik ühe telefonikõnega eksis

Reede pärastlõunal püüdis üht telefonikõnet võtta linnavolikogu nõunik, kes on mu erakonnakaaslane ja nõustunud mind valimiskampaanias toetama. Mobiilinumber ei vastanud, aga mõne aja pärast helistati tagasi. Aeti juttu valimistest, teine pool oli sõbralik ja huviline. Esmaspäeval teatas Eesti Päevaleht: Tallinna ametnik teeb töötelefoniga valimisreklaami.
Kurioosum on selles, et kasutan valimiskampaania tegemiseks Keskerakonna büroo ruume, kuhu olen Elionilt tellinud ka eraldi telefoniliinid. Kes on soostunud mu kampaanias kaasa lööma, valijaid mobiliseerima ja neile infot jagama, teevad seda töövälisel ajal erakonna büroos. Nüüd patustas üks ametnik mugavuse ja liiga pragmaatilise kalkuleerimise tõttu - et kui helistada mobiilinumbrile, siis on seda mõistlik teha samuti mobiililt. Linnarahva raha meeletut kulutamist mõistagi polnud, kuid rünnaku alustamiseks ajakirjanduses on vaja vähe, piisab ka provokatsioonist. Nagu ajakirjanikud lehes siiralt üles tunnistavad: EPL helistas ise volikogu nõunikule, "püüdes jätta pensionäri muljet".
Pole vist mõtet lisada, et minu käest lehetoimetus seejuures kommentaari ei küsinud, kuigi minu nimi esineb loos neli korda ja lisaks on selle juures märklauana ka minu pilt.  

Vol 2.  Kuidas leht rünnatavale sõna ei anna

Järgmisel päeval tuli duubel 2: EPL kirjutas jälle Vitsutist, nimetades loos korduvalt nime, aga kõnealuse enda suust mitte sõnagi. Uudiste küljel avaldatud jutukese lõpus oli hoopis lause, et Vitsutilt ei õnnestunud kommentaari saada. Võibolla oleks pidanud vaatama sellest valest mööda – loo juures avaldatud uhket veerandküljelist fotot, ja sellise valimisreklaami eest tänulik olema?
Aga vale see väide oli, sest leht oli eelmisel päeval mu kommentaari saanud. Toimetaja proovis end õigustada, et avaldas vastuse online’is, aga üldteada hea ajakirjandustava kohaselt peab rünnatav end lahinguväljal kaitsta saama. (Paraku – enne valimisi langeb Eesti peale ikka valikuline moraali- või mälukaotus.) Minule jäi võimalus küsida ajakirjanduskohtu sõltumatut hinnangut ehk pöörduda Avaliku Sõna Nõukogu poole. Sellest veidi hiljem. Et see pöördumine polnud aga ennatlik samm, seda kinnitas järgmise päeva EPL ise. Nimelt tuli seal juba kolmandat päeva järjest arutusele Vitsuti „süüasi“.
Algas sõltumatute ekspertide ärakuulamine.

Vol 3. Kuidas heauskne professor sisse mässiti

Kolmandal päeval jätkus mäng ühte väravasse. Endiselt eirates „süüalust“ hankis EPL sõltumatu eksperdi, Helsingi ülikooli politoloogiaprofessori arvamuse – mõistagi ühemõtteliselt tauniva. Seejuures aga jäid n-ö tehnilised nüansid tähelepanuta. Nt see, et professoriga võivad ju vestelda teisedki. Ja saada teada, kuidas tema küsitlemine aset leidis.
Mees, kes harjunud põhjanaabritele poliitika taustu avama, oli nüüd vägagi häiritud ja pidi tunnistama, et Eesti ajakirjanike telefoni-küsimustele ei tasu vastata – võid astuda millegi ebameeldiva sisse. Aga samas on ka raske midagi kahtlustada, kui esitatakse vaid üldisi valimisteemalisi küsimusi ja palutakse Soome tavasid kirjeldada, tõdeb ta.
Muuhulgas ütleb professor nende tavade kohta: „Soomes tähendab hyvä journalismi kindlasti ka teise poole ärakuulamist.“ Selle kohta muidugi lehest midagi lugeda ei olnud.
„Loo tausta mulle ei selgitatud ja enne avaldamist seda läbi lugeda ka ei saanud,“ võttis soomlane, kes end nüüd sinisilmseks ja heaukseks nimetab, ilmse manipuleerimis-juhtumi kokku.

Vol 4. Kuidas leht õpetab enesekaitset 

Otsustasin siis: avaldan lehes tasulise kuulutuse oma vastulausega. Aga võta näpust –reklaamitoimetaja teatas, et oma raha eest ei saa tõde kuulutada. Pakkus lahkelt, kuidas seda teha saaks: „On võimalik see vaidlustada või pretensioon esitada järgmistel viisidel: 1) pöörduda pretensiooniga Pressinõukokku – pn@eall.ee; 2) saata vastulause arvamustoimetusse - arvamus@epl.ee.“
EPL arvamustoimetus pole ei valimiste eel, järel ega vahel võtnud mu seisukohti avaldada ning pressinõukogu erineb Avaliku Sõna Nõukogust (ASN) selle poolest, et seal on jäme ots lehemeeste endi käes. ASN-ile olin juba saatnud taotluse anda hinnang EPL erapooletusele, professionaalsusele ja avaldatu vastavusele ajakirjanduseetika koodeksiga. Kohtuveskid jahvatavad aga teadagi aeglaselt.

Vol 5. Lõpetuseks

EPL tekitas veel ühe õpikunäite, kuidas töötab kollane ajakirjandus. See on imelihtne!
Esmalt tuleb provotseerida (esile kutsuda) kahemõtteline olukord. Seejärel kahemõttelisus võimalikult ühemõtteliseks moondada ning sellisena avaldada. Vastuväiteid ei tohi enne avalikkuse ette lubada, kuni moondus on avalikkuse teadvuses täiesti ühemõttelisena kinnistunud. Selleks tuleb sama skeemi korrata, tuua mängu eksperte, kellele esitatakse süütuid küsimusi ja siis vastused oma huvides ära kasutada.
Süüdistatava vastuväited saavad ilmuda juba niisuguses olukorras, kus need mõjuvad armetu eneseõigustusena, mida keegi uskuda ei saa. Ja publik ongi soovitud suunas kallutatud!
Aga nädal kestab veel. Kindlasti ka meediapeks, milles pole midagi üllatavat, kui meenutada varasematele valimistele eelnenud viimase nädala kogemusi. Andku siis jõudu teadmine, et pole midagi uut siin päikese all – kui lugeda kasvõi kirjandusklassikuid. 
 
Kuidas ma volikogusse kandideerisin

Kuna ema on mulle lapsest saati rääkinud, et mul on hea iseloom, siis hakkasin mõtlema: räpase poliitika paremaks muutmiseks on vaja just minusuguseid. Otsustasin kandideerida. Minu vastasteks olid niisugused nimekad härrased nagu Taar ja Viht, kes rahvale juba kaua hirmu ja armu jaganud.
Aga vaevalt olin oma plaanidest teada andnud, kui hakkasid juhtuma veidrad lood. Ajalehed kirjutasid, et mind on nähtud Peruu pealinna keskväljakul sündsusetus poosis, et olen oma õe kodust välja ajanud ning et hommikuti leheputkast ajalehti ostes on mul kombeks karjuda riigivastaseid üleskutseid. Olin ülimalt imestunud, sest Peruus pole ma käinud, õde mul pole ja ajalehti ma kioskist ei osta. Tagatipuks väitis leht, et olen öelnud solvanguid vastaskandidaat Taari metsavennast vanaisale. Kui tahtsin selle kui absurdi ümber lükata, mulle lehes sõna ei antud.
Mõtlesin siis hoopis vaikida, kuid õnneks meenus mulle kirjanik Mark Twain, kes on kirjutanud surematu „Kuidas ma kuberneriks kandideerisin“. Imelikul kombel sündisid seal samalaadsed lood. Twain otsustas siis vaikida ja laimust üle olla, aga kohe seejärel kirjutas üks ajaleht: „Vaadake seda meest! Ta lihtsalt ei julge midagi öelda. Iga süüdistus, mis talle on esitatud, on ammu tõestatud.“

Kui linnaametnikke süüdistatakse erapoolikuses, siis vaadakem ringi nt Toompeal ja ministeeriumides – kui palju rahvast seal maksumaksja raha eest partei asja ajab? Pakun, et see arv koos riigikogu liikmete ja nende suurearvulise nõunikkonnaga, ministeeriumides töötavate „juhtmete“ jts parteibroileritega ületab üksnes Tallinna territooriumil poole tuhande piiri.

Kõne Tallinna VII visioonikonverentsil 28. septembril 2009
 

Head visionäärid!

Inimest eristab oma liigikaaslastest võime ette näha, ette kujutada, mis võiks ja peaks toimuma tulevikus. Psühholoogias eristatakse inimese käitumises kahte vastandlikuna näivat tendentsi. Ühelt poolt seatakse eesmärke ja domineerib soov midagi saavutada. Teiselt poolt püütakse vältida eesmärgi saavutamist ohustavaid faktoreid. Ehk siis suurel määral sõltub meie edu sellest, kuivõrd me suudame endale ette kujutada, millised on meie võimalused ning millised on takistused nende võimaluste realiseerimise teel.

Viimasel ajal on taas pead tõstnud Reformierakonna alustalad. Lätete juures seisis 1994. aastal loodud Liberaaldemokraatlik Partei niisuguste vaimuinimestega nagu Paul-Eerik Rummo, Ignar Fjuk jt, aga ka nüüdse äriilma tippesindusega Heiki Kranichi ja Meelis Atoneni isikus. Lisaks nendele jagasid liberaaldemokraatlikku maailmavaadet toonased sõltumatud parlamendisaadikud Valve Kirsipuu ja Uno Mereste.

Eesti keel on üks ilusaima kõlaga keeli maailmas. Seda enam on kahju, kui keelepoliitikast saab ametlikul tasandil malakas või sunnimehhanism „õige” mõtteviisi kujundamiseks.

CIA World Factbooki värske uuringu kohaselt on maailma suurima majanduslangusega riigid Zimbabwe, Läti, Island, Eesti, Põhja-Korea. Aga mis pidi tulema? Varsti peaksime olema Euroopa viie rikkama riigi hulgas. Nüüd aga suudame mõnevõrra edestada Kim Jong Ili riiki.

24. august 2009

Õnnetute idaeurooplaste, sh Mart Laari ja Kadri Liigi kiri president Obamale poleks pälvinud suuremat tähelepanu, kui asjaosalised ise poleks seda ikka ja jälle jutuks võtnud. Ehkki mõttekaaslasteks olid leitud Ida-Euroopa poliitika seeniorid, nagu Adamkus ja Havel.

13. august 2009

Viimasel ajal (just valimiste eel) on hakatud arvama, et Tallinnal võiks olla apoliitiline linnapea. See on nali, mis võetud poliitilise nalja ammendamatust allikast – koomikaraamatust “Jah, härra peaminister”, kus ju samuti räägitakse, et valitsemine tuleks lahutada poliitikast.