Mitte ükski rahvas ei taha ajalukku minna kaotajana, ikka püüeldakse endale võitja au. Mõnel on võidutahtest saanud koguni rahvuslik iseloomujoon, omalaadi sundus. Sellest võiduvalust on kerkinud impeeriumid – ja lagunenud, kui loorberitele on puhkama jäädud. Impeeriumide ajastul, XIX sajandil, jaotati kõik rahvad võitjarahvasteks ja kaotajarahvasteks.

Meie, eestlased, sellesse imperialistlikku jaotusse ei sobi. Ühest küljest: meie rahvuslikku iseloomu ei kuulu võidupüüd iga hinna eest. Eestlased on ikka haaranud relvad eeskätt enese, omaste, kodu ja maa kaitseks. Seda kaitsetahte paatost väljendavad kõige selgemini meie muistse vabadusvõitluse juhi Lehola Lembitu legendaarsed sõnad: „Kuni siin maal leidub veel põlvepikkune poisike, kes suudab mõõka kanda, seni ei anna meie alla!“ Ka täna on rahva kaitsetahe üks meie riigi peamisi psühholoogilisi tugesid.

Tänane võidupüha on meile seda kallim, et me anname endale aru, kui vähe on eesti rahval üldse sõjalisi võite. Seda tähelepanuväärsem, et kõik oma riigi esindajatena peetud mälestusväärsed lahingud on aset leidunud võõral pinnal. Ümera lahing 1210. aastal, esimesest iseseisvuse ajast, löödi Läti territooriumil. Nii ka Võnnu lahing 1919. aastal, teise iseseisvuse ajal. Ja ka praegu, kolmandal iseseisvuse ajal, otsime sangarlust võõral pinnal – Iraagis ning Afganistanis.

Kuulsus käib kaasas vallutuste, mitte kaitselahingutega. Tänase võidupüha tähistuseks süütame tuled. Mis tuli see niisugune on, mida täna meie sõjamehed kannavad? Kuhu see tuli kuulub? Kas kantakse see võõrasse räästasse? Kas minnakse sellega põletama kaugeid kaasikuid?

Ei ole nii!

Tuli, mille me täna siin suve südames süütame, olgu Eesti kodude koldetuli! Kustumatult meenutagu see meile, et meie kanname relvi ainult oma rahva, oma lähedaste, oma sõprade ja liitlaste kaitseks! Et meist ei ole ega tule sõjasüütajaid – ei põhjas, lõunas, idas ega läänes. Et meie võidutuli ei pea mitte hingitsema kuskil klaasristis, vaid see olgu elav leek, mis tohib leegitseda iga Eesti kodu leel ja mida me oleme valmis kaitsma, kuni on elus veel põlvepikkune poisike!

Meie vabaduse sümboliks ei ole mitte rist, vaid seesama tuli, mis täna kantakse laiali mööda kogu Eestimaa pinda. Selle vabaduse tule paiste jõudku täna igasse Eesti kodusse! Jõudku ka nende südamesse, kes täna on oma kodu kaotanud – aga kes ei ole kaotanud usku, et Eestis saab elu korda.

Meenutan, et meie kolmas iseseisvuse aeg algas loosungiga: „Ükskord me võidame niikuinii!“ Igal võidupühal süüdatakse tuli selle märgiks, et Eesti rahva võidud on veel ees, et see loosung ei vaimustanud meid mitte üksnes minevikus, vaid innustab meid ka täna ning edaspidi.

See on võidutule aegumatu sõnum: „Me võidame niikuinii!“ Õnnitlen kõiki eestimaalasi võidupüha puhul!

Lugupeetud lõpetajad, õpetajad, sugulased, tuttavad – sõbrad!

Täna täienevad haritud tallinlaste read värskelt koolipingist tõusnud noortega. Kallid lõpetajad, see on teie esimene suur samm täiskasvanute ühiskonda! Kui me täiskasvanute maailmas ringi vaatame, siis näeme, et olla haritud inimene on suur privileeg. See on õigus näha tänast maailma selgemini ja täpsemalt. Aga see on ka õigus näha homset maailma julgemalt, arukamalt, inimväärsemana.

Kaht asja tahaksin ma teile täna soovida.

Sõnavõtt Tallinna linnavolikogu istungil 17. juunil 2010

Tallinna aukodanik ja Tallinna Ülikooli emeriitprofessor Mati Hint on teinud avaliku pöördumise linnavalitsuse ning volikogu Keskerakonna ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioonide poole. Tema sõnumiks on, et Tallinn, kus on väga palju tehtud sundüürnike heaks, peaks tegema veelgi rohkem. Ennekõike tuleks olla õiglane kõigi eluasemeõigusest ilma jäetud inimeste suhtes, sest neid on omandireform juba niigi rängalt vintsutanud.

Professor Hint kirjutab:
„Pean Tallinna munitsipaalkorterite ehitusprogrammi üheks kõige vajalikumaks sotsiaalse ülekohtu leevendamise pikaajalise mõjuga meetmeks. See programm jagab erakonnad ja nende valijad selgepiirilisteks vastanditeks: ühtede eesmärk on vastuvõetava üürihinnaga eluase, teised õigustavad kokkuostetud korterite väljaüürimisest maksimaalse tulu saamist.

Harju maavanema tänane avaldus, nagu oleks Tallinna abilinnapea Yana Toomi ametissemääramine toimunud seadusevastaselt, on tõepoolest varblaste tulistamine kahuritest, nagu märkis tabavalt Delfi juhtkiri. Maavanemal justkui tõsisemat tööd teha polekski.

Kohe meenus, et emade ja tütarde puhul on võimalik huvide konflikt olnud küsimuse all ennegi. Näiteks siis, kui Ülle Rajasalu oli Pirita linnaosa vanem ja tema tütar volikogu kontrolliosakonna juhataja. Selle 3-4 aasta jooksul ei kontrollitud seda linnaosa mitte kordagi.

Kas selline konflikt tekkis ka nüüdse maavanema poolt kõne alla võetud juhul, sellele annab hinnangu politsei. Hinnangut pole pädev andma ei volikogu esimees ega ka aseesimees. Ja kui peakski selguma, et huvide konflikt oli, siis tuleb sellest teha järeldused. Kuid vastuvõetud konkreetset otsust see ei muuda.

Head kolleegid Kotkast ja Tallinnast,

Täna tõi meid kokku üks väga hea põhjus – Kotka ja Tallinn sõprussuhted kestavad juba 55 aastat. Ja ma olen rohkem kui kindel, et juubelile pühendatud ajaloolise tagasivaatega me mitte ei konserveeri neid suhteid, vaid anname koostööle uue hoo.

Hyvät suomalaiset ystävät, tervetuloa taas Tallinnaan! Teidän kanssa tapaamme aina vanhoina ystävinä. Viisikymmentä viisi vuotta – kultahäät jo takana päin – on ollut todella pitkä ja antoisa aika. Kumminkin edelleen on hyvin mielenkiintoista tavata kanssanne. Ainakaan meidän ei tarvitse muistuttaa toinen toista ikävistä vanhoista asioista – olemmehan toistemme  historian oppineet jo monien vuosikymmenten kuluessa.

Lugupeetud seminarist osavõtjad,

Mul on hea meel tervitada teid tänasel infoseminaril, mis on pühendatud väga aktuaalsele teemale. Üle 50aastaste inimeste tööturul hoidmine ja sinna tagasitoomine seostub otseselt tänaste oluliste majandus- ja sotsiaalprobleemide lahendamisega nii riigi kui omavalitsuse tasandil.

Tänasel seminaril on võimalus tutvuda väga huvitava projektiga 50+ põlvkonna sotsiaalse suutlikkuse ja konkurentsivõime suurendamiseks tööturul. See teema on Tallinna, aga kindlasti ka terve Eesti jaoks ülioluline. Eesti on üks kiiremini vananeva rahvastikuga riike Euroopas. Prognooside kohaselt väheneb järgnevatel aastatel nooremate põlvkondade osakaal märgatavalt ja aastaks 2050 on kõige arvukamad just vanemaealised. Üle 65-aastaste osakaal rahvastikus suureneb 25,4 protsendile, samas kui 2002. aastal oli see 15,5%.

Armas koolirahvas!

Täna on Tallinna linn niisama uhke meie vastsete medalistide üle, nagu olete oma õpilaste üle ka teie, õpetajad. Nad pole ju mitte ainult oma vanemate lapsed ega mitte ainult teie õpilased. Nad on ka Tallinna noored. Ja sellepärast rõõmustab Tallinn nende edu üle koos nende vanematega ja koos teiega. Ja muidugi rõõmustab Tallinna linn koos noorte endiga, kellele niisugune erialane tunnustus tõotab säravat tulevikku.

Särava tulemusega teaduses ei saada superstaariks. Aga nii nagu astronoomias tuntakse supernoovat – tähte, mis pärast lühikest kirgast plahvatust kokku vajub, tuntakse ka kinnistähti. Nii on ka meie seas nii öelda „staare üheks õhtuks“ ning on tõelisi tähti, kes annavad inimkonnale midagi püsivalt väärtuslikku. Teie, lugupeetud olümpiaadivõitjad olete need päristähed. Ma loodan väga, et saan kunagi Tallinna päeval, nagu meil traditsiooniks, ulatada teile Tallinna linna stipendiumi juba õppimiseks mõnes Tallinna ülikoolis.

Armsad sõbrad, kolleegid ja külalised!

Kui Tallinn võttis endale ülesande saada Euroopa kultuuripealinnaks, siis ei kujutatud veel õieti ette, mida see võiks tähendada. Teati ainult, et korraldatakse palju värvikaid üritusi, mida tuleb Tallinnasse vaatama palju rahvast Euroopast. Ma ei eksi, kui ütlen, et esialgu kujutleti kultuuripealinna-aastat kui Vanalinna või Hansa päevi, mis kestavad 365 päeva.

Mida lähemale jõuab aasta 2011, seda selgem on arusaam, et tuleval aastal vastutab Tallinn mitte üksnes kireva programmi ja külaliste vastuvõtu eest. Tuleval aastal vastutab Tallinn kuidagi ka Eesti ees.

Lugupeetud laureaadid, õppejõud-juhendajad, head külalised!

Tallinn tunnustab oma kõrgkoolide silmapaistvaimaid kasvandikke. Me teeme seda igal aastal, ja me ei tee seda moe pärast. Me tahame sellega öelda iseendale, teile ning nii linnale kui maale (urbi et orbi!) kolme asja.

Esiteks: me mõistame Tallinna paigana, kus on võimalik saada parimat õpet Eestis ja mõnel alal ka Euroopas. Seega peab Tallinn olema või muutuma Eesti esinduslikemaks hariduskeskuseks.

Viimastel nädalatel lahvatanud võitlus lasteaedade ümber on üks küünilisemaid katseid kasutada lapsi ja lastevanemaid poliitilises võitluses, mida ma mäletan.

Kõigepealt kärbiti Tallinnalt uute lasteaedade ehitamiseks mõeldud investeeringuid, siis suurendati muudatusega sotsiaalministeeriumi määruses linna kohustusi. Tulemuseks on nullitud Tallinna-poolsed pingutused, mille eesmärk oli võimaldada kõigile linna lastele koht lasteaias. Nagu eeldada võis, asus ka õukonnameedia intriigi vallandanud Reformierakonna selja taha ja püüab musta valgeks rääkida.

Avaldus Tallinna linnavolikogu istungil 8. aprillil 2010

Eile võttis riigikogu vastu Riikliku pensionikindlustuse seaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse. Kuna sellega riivatakse kohalike omavalitsuste põhiseadusest tulenevaid õigusi, pidasin põhjendatuks ettepanekut kutsuda esimesel võimalusel kokku erakorraline volikogu istung.

Eesti Vabariigi põhiseaduse kohaselt võib kohalikule omavalitsusele panna kohustusi ainult seaduse alusel või kokkuleppel kohaliku omavalitsusega. Seadusega kohalikule omavalitsusele pandud riiklike kohustustega seotud kulud kaetakse riigieelarvest.

Miks ma kustusin eile kolleege linnavolikogus astuma vastu Toompea plaanile tõsta pensioniiga?

Mitmel põhjusel. Sest see oleks järjekordne ohver Eestit ja meie elanikke juba niigi rängalt räsinud parempoolsele poliitikale. Teiseks on siin tegu ilmse asendustegevusega – tööpuuduse ja muude teravate probleemide lahendamise asemel. Kolmandaks on see kõiki Eesti elanikke puudutav otsus, mida ei saa langetada laialdase avaliku konsensuseta. Ja lõpuks on täiesti vastuvõetamatu ka see viis – toore jõuga läbisurumine –, mille abil otsust püütakse kiirustades vastu võtta.

Armsad kolleegid, kaaslinlased, külalised!

Täna 92 aastat tagasi sai Eesti Vabariik alguse „Manifestiga kõigile Eestimaa rahvastele“. Meie rahvusriik sündis rahvaste riigina. See oli meie esimene konstitutsiooniline dokument. Ei ole kohatu ega asjatu seda täna meenutada.

19. veebruaril täitus sada päeva Tallinna linna praeguse juhtiva koalitsiooni ametisse asumisest. Kuigi koalitsioon on loodud vähemalt neljaks aastaks, on põhjust möödunud ajale juba siiski pilku heita.

Toetus Keskerakonnale valimistel oleks võimaldanud Tallinnas võimu teostada ka üksinda – ülekaal oli ju absoluutne. Sotsiaaldemokraatidele tehtud ettepanek moodustada koalitsioon oli perspektiivist ja vastutustundest ajendatud valik, mis arvestas nii praegust Eesti poliitilist kultuuri kui ka Tallinna laiapõhjalisest valitsemisest tekkivat sünergiat.

Lugedes Eesti Päevalehest seda hala „Tallinn pürib üha enam riigiks riigis” jääb mulje, et kui see suur ja kuri Tallinna linnavõim keskvalitsusele liiga ei teeks, tuleks õnn kohe meie õuele. Riigi majandus ei kukuks nagu kivi, tööpuudus oleks likvideeritud ja kõik me arveldaksime rõõmsalt eurodes.

Selleks on vaja ainult Tallinna maksumaksja raha laiali jagada sinna, kus keskvalitsuse valijad seda rohkem vajavad. Pensionäridelt tuleks soodustused ja pensionilisa ära võtta, muidu raiskavad raha ja lähevad rasva. Ka töötud on ühed laisad loomad – mis neist poputada, ajagu jalad kõhu alt välja ja vutt-vutt ümber õppima. Muidu tulevad pähe veel rumalad mõtted tööd nõudma hakata. Ja see venelastega sussutamine. Kui seda ei oleks, vuraksid naftarongid juba ammu Muuga sadamasse.

Aga mis kõige tähtsam: selleks, et keegi ideoloogilisest pääjoonest kõrvale ei kalduks, tuleks esmajoones sulgeda linna meedia. Lugegu Leonid Iljitš Brežnevi kõnesid Eesti Päevalehest. Seal on kõik öeldud, mis vaja.

Head kolleegid!

„Rahva hääl on jumala hääl.“ „Rahvas ei eksi kunagi.“ „Valijal on alati õigus.“ ... Need jms käibetõed kõlavad enne ja pärast valimisi alatihti, ja keegi ei hakka vastu vaidlema. Aga ometi pannakse valimistulemused ikka ja jälle kahtluse alla väidetega nagu „teda toetasid ju ainult pensionärid“ või „pääses volikokku venelaste häältega“. Ehkki needki hääled tulid rahva hulgast.

Valimistulemus nii Tallinnas kui ka üle Eesti oli väga meeldiv, aga mitte üllatav. Kõrvaltvaataja võib ehk küll Keskerakonna nii ülekaaluka võidu üle imestada, aga päevast päeva kohalikes omavalitsustes tööd teinud inimestele oli see igati teenitud tasu. 
 

Olin eile, 14. oktoobril  ühes meeldivas seltskonnas koos vana hea tuttava Aleksei Turovskiga. Tuntud headuses kõneles armastatud loomapsühholoog oma lemmikteemal. Aga vastas ka ajakohastele küsimustele, mh loomariigis aetavast poliitikast ja sealsetest analoogidest meie poliitikute hulgas.

Teiste iseloomustusi ma siin ei korda, aga minu kohta paar aastat tagasi öeldu peab Turovski sõnul paika ka täna. Ta iseloomustas nii:

Tänane Eesti Päevaleht ongi kollane.

Kollatõbise silmad on kollased. M.O.T.T.

Nädal algas halva üllatusega: ajaleht kirjutas, kuidas üks Tallinna ametnik tegi töötelefonilt ühe valimiskampaaniaga seotud kõne. Mind puudutas see otseselt, sest reklaami oli tehtud mulle kui Keskerakonna esinumbrile Tallinna kesklinna valimisringkonnas. Ent rünnakuga ametniku vastu lugu ei piirdunud. Leht jätkas rünnakutega minu vastu veel järgmisel ja ülejärgmiselgi päeval. Minu vastulauset ära ei trükitud. Hullemgi veel – kui püüdsin oma raha eest avaldada reklaampinnal tasulist teadet, keelduti ka sellest.
Aga et kõik ausalt ära rääkida, tuleb Agu Sihvka kombel alustada päris algusest.

Vol 1. Kuidas linnaametnik ühe telefonikõnega eksis

Reede pärastlõunal püüdis üht telefonikõnet võtta linnavolikogu nõunik, kes on mu erakonnakaaslane ja nõustunud mind valimiskampaanias toetama. Mobiilinumber ei vastanud, aga mõne aja pärast helistati tagasi. Aeti juttu valimistest, teine pool oli sõbralik ja huviline. Esmaspäeval teatas Eesti Päevaleht: Tallinna ametnik teeb töötelefoniga valimisreklaami.
Kurioosum on selles, et kasutan valimiskampaania tegemiseks Keskerakonna büroo ruume, kuhu olen Elionilt tellinud ka eraldi telefoniliinid. Kes on soostunud mu kampaanias kaasa lööma, valijaid mobiliseerima ja neile infot jagama, teevad seda töövälisel ajal erakonna büroos. Nüüd patustas üks ametnik mugavuse ja liiga pragmaatilise kalkuleerimise tõttu - et kui helistada mobiilinumbrile, siis on seda mõistlik teha samuti mobiililt. Linnarahva raha meeletut kulutamist mõistagi polnud, kuid rünnaku alustamiseks ajakirjanduses on vaja vähe, piisab ka provokatsioonist. Nagu ajakirjanikud lehes siiralt üles tunnistavad: EPL helistas ise volikogu nõunikule, "püüdes jätta pensionäri muljet".
Pole vist mõtet lisada, et minu käest lehetoimetus seejuures kommentaari ei küsinud, kuigi minu nimi esineb loos neli korda ja lisaks on selle juures märklauana ka minu pilt.  

Vol 2.  Kuidas leht rünnatavale sõna ei anna

Järgmisel päeval tuli duubel 2: EPL kirjutas jälle Vitsutist, nimetades loos korduvalt nime, aga kõnealuse enda suust mitte sõnagi. Uudiste küljel avaldatud jutukese lõpus oli hoopis lause, et Vitsutilt ei õnnestunud kommentaari saada. Võibolla oleks pidanud vaatama sellest valest mööda – loo juures avaldatud uhket veerandküljelist fotot, ja sellise valimisreklaami eest tänulik olema?
Aga vale see väide oli, sest leht oli eelmisel päeval mu kommentaari saanud. Toimetaja proovis end õigustada, et avaldas vastuse online’is, aga üldteada hea ajakirjandustava kohaselt peab rünnatav end lahinguväljal kaitsta saama. (Paraku – enne valimisi langeb Eesti peale ikka valikuline moraali- või mälukaotus.) Minule jäi võimalus küsida ajakirjanduskohtu sõltumatut hinnangut ehk pöörduda Avaliku Sõna Nõukogu poole. Sellest veidi hiljem. Et see pöördumine polnud aga ennatlik samm, seda kinnitas järgmise päeva EPL ise. Nimelt tuli seal juba kolmandat päeva järjest arutusele Vitsuti „süüasi“.
Algas sõltumatute ekspertide ärakuulamine.

Vol 3. Kuidas heauskne professor sisse mässiti

Kolmandal päeval jätkus mäng ühte väravasse. Endiselt eirates „süüalust“ hankis EPL sõltumatu eksperdi, Helsingi ülikooli politoloogiaprofessori arvamuse – mõistagi ühemõtteliselt tauniva. Seejuures aga jäid n-ö tehnilised nüansid tähelepanuta. Nt see, et professoriga võivad ju vestelda teisedki. Ja saada teada, kuidas tema küsitlemine aset leidis.
Mees, kes harjunud põhjanaabritele poliitika taustu avama, oli nüüd vägagi häiritud ja pidi tunnistama, et Eesti ajakirjanike telefoni-küsimustele ei tasu vastata – võid astuda millegi ebameeldiva sisse. Aga samas on ka raske midagi kahtlustada, kui esitatakse vaid üldisi valimisteemalisi küsimusi ja palutakse Soome tavasid kirjeldada, tõdeb ta.
Muuhulgas ütleb professor nende tavade kohta: „Soomes tähendab hyvä journalismi kindlasti ka teise poole ärakuulamist.“ Selle kohta muidugi lehest midagi lugeda ei olnud.
„Loo tausta mulle ei selgitatud ja enne avaldamist seda läbi lugeda ka ei saanud,“ võttis soomlane, kes end nüüd sinisilmseks ja heaukseks nimetab, ilmse manipuleerimis-juhtumi kokku.

Vol 4. Kuidas leht õpetab enesekaitset 

Otsustasin siis: avaldan lehes tasulise kuulutuse oma vastulausega. Aga võta näpust –reklaamitoimetaja teatas, et oma raha eest ei saa tõde kuulutada. Pakkus lahkelt, kuidas seda teha saaks: „On võimalik see vaidlustada või pretensioon esitada järgmistel viisidel: 1) pöörduda pretensiooniga Pressinõukokku – pn@eall.ee; 2) saata vastulause arvamustoimetusse - arvamus@epl.ee.“
EPL arvamustoimetus pole ei valimiste eel, järel ega vahel võtnud mu seisukohti avaldada ning pressinõukogu erineb Avaliku Sõna Nõukogust (ASN) selle poolest, et seal on jäme ots lehemeeste endi käes. ASN-ile olin juba saatnud taotluse anda hinnang EPL erapooletusele, professionaalsusele ja avaldatu vastavusele ajakirjanduseetika koodeksiga. Kohtuveskid jahvatavad aga teadagi aeglaselt.

Vol 5. Lõpetuseks

EPL tekitas veel ühe õpikunäite, kuidas töötab kollane ajakirjandus. See on imelihtne!
Esmalt tuleb provotseerida (esile kutsuda) kahemõtteline olukord. Seejärel kahemõttelisus võimalikult ühemõtteliseks moondada ning sellisena avaldada. Vastuväiteid ei tohi enne avalikkuse ette lubada, kuni moondus on avalikkuse teadvuses täiesti ühemõttelisena kinnistunud. Selleks tuleb sama skeemi korrata, tuua mängu eksperte, kellele esitatakse süütuid küsimusi ja siis vastused oma huvides ära kasutada.
Süüdistatava vastuväited saavad ilmuda juba niisuguses olukorras, kus need mõjuvad armetu eneseõigustusena, mida keegi uskuda ei saa. Ja publik ongi soovitud suunas kallutatud!
Aga nädal kestab veel. Kindlasti ka meediapeks, milles pole midagi üllatavat, kui meenutada varasematele valimistele eelnenud viimase nädala kogemusi. Andku siis jõudu teadmine, et pole midagi uut siin päikese all – kui lugeda kasvõi kirjandusklassikuid. 
 
Kuidas ma volikogusse kandideerisin

Kuna ema on mulle lapsest saati rääkinud, et mul on hea iseloom, siis hakkasin mõtlema: räpase poliitika paremaks muutmiseks on vaja just minusuguseid. Otsustasin kandideerida. Minu vastasteks olid niisugused nimekad härrased nagu Taar ja Viht, kes rahvale juba kaua hirmu ja armu jaganud.
Aga vaevalt olin oma plaanidest teada andnud, kui hakkasid juhtuma veidrad lood. Ajalehed kirjutasid, et mind on nähtud Peruu pealinna keskväljakul sündsusetus poosis, et olen oma õe kodust välja ajanud ning et hommikuti leheputkast ajalehti ostes on mul kombeks karjuda riigivastaseid üleskutseid. Olin ülimalt imestunud, sest Peruus pole ma käinud, õde mul pole ja ajalehti ma kioskist ei osta. Tagatipuks väitis leht, et olen öelnud solvanguid vastaskandidaat Taari metsavennast vanaisale. Kui tahtsin selle kui absurdi ümber lükata, mulle lehes sõna ei antud.
Mõtlesin siis hoopis vaikida, kuid õnneks meenus mulle kirjanik Mark Twain, kes on kirjutanud surematu „Kuidas ma kuberneriks kandideerisin“. Imelikul kombel sündisid seal samalaadsed lood. Twain otsustas siis vaikida ja laimust üle olla, aga kohe seejärel kirjutas üks ajaleht: „Vaadake seda meest! Ta lihtsalt ei julge midagi öelda. Iga süüdistus, mis talle on esitatud, on ammu tõestatud.“

Kui linnaametnikke süüdistatakse erapoolikuses, siis vaadakem ringi nt Toompeal ja ministeeriumides – kui palju rahvast seal maksumaksja raha eest partei asja ajab? Pakun, et see arv koos riigikogu liikmete ja nende suurearvulise nõunikkonnaga, ministeeriumides töötavate „juhtmete“ jts parteibroileritega ületab üksnes Tallinna territooriumil poole tuhande piiri.

Kõne Tallinna VII visioonikonverentsil 28. septembril 2009
 

Head visionäärid!

Inimest eristab oma liigikaaslastest võime ette näha, ette kujutada, mis võiks ja peaks toimuma tulevikus. Psühholoogias eristatakse inimese käitumises kahte vastandlikuna näivat tendentsi. Ühelt poolt seatakse eesmärke ja domineerib soov midagi saavutada. Teiselt poolt püütakse vältida eesmärgi saavutamist ohustavaid faktoreid. Ehk siis suurel määral sõltub meie edu sellest, kuivõrd me suudame endale ette kujutada, millised on meie võimalused ning millised on takistused nende võimaluste realiseerimise teel.

Viimasel ajal on taas pead tõstnud Reformierakonna alustalad. Lätete juures seisis 1994. aastal loodud Liberaaldemokraatlik Partei niisuguste vaimuinimestega nagu Paul-Eerik Rummo, Ignar Fjuk jt, aga ka nüüdse äriilma tippesindusega Heiki Kranichi ja Meelis Atoneni isikus. Lisaks nendele jagasid liberaaldemokraatlikku maailmavaadet toonased sõltumatud parlamendisaadikud Valve Kirsipuu ja Uno Mereste.

Eesti keel on üks ilusaima kõlaga keeli maailmas. Seda enam on kahju, kui keelepoliitikast saab ametlikul tasandil malakas või sunnimehhanism „õige” mõtteviisi kujundamiseks.

CIA World Factbooki värske uuringu kohaselt on maailma suurima majanduslangusega riigid Zimbabwe, Läti, Island, Eesti, Põhja-Korea. Aga mis pidi tulema? Varsti peaksime olema Euroopa viie rikkama riigi hulgas. Nüüd aga suudame mõnevõrra edestada Kim Jong Ili riiki.

24. august 2009

Õnnetute idaeurooplaste, sh Mart Laari ja Kadri Liigi kiri president Obamale poleks pälvinud suuremat tähelepanu, kui asjaosalised ise poleks seda ikka ja jälle jutuks võtnud. Ehkki mõttekaaslasteks olid leitud Ida-Euroopa poliitika seeniorid, nagu Adamkus ja Havel.

13. august 2009

Viimasel ajal (just valimiste eel) on hakatud arvama, et Tallinnal võiks olla apoliitiline linnapea. See on nali, mis võetud poliitilise nalja ammendamatust allikast – koomikaraamatust “Jah, härra peaminister”, kus ju samuti räägitakse, et valitsemine tuleks lahutada poliitikast.